What is gender discrimination?
Gender discrimination is a situation where one person is treated less favourably due to their gender than another person of the opposite gender in a similar situation. Unequal treatment most often stems from prejudices and attitudes that prevent a person from seeing the individual – their worth, skills and abilities.
Gender discrimination often occurs due to preconceptions about what rights or obligations a man or woman should have and which roles they should play in life. These stereotypical convictions about gender roles affect employers, civil servants, educational employees and others in decision-making.
When making a decision on discrimination, it is the consequence that matters, ie the fact that a person has been treated unequally due to their gender. For example, if a man is refused a nursery teacher position despite him having the required training, because children have been traditionally looked after by women, not men. Or if girls are not accepted to study to become electricians, because technical fields of study have historically been for boys. In other words, a decision regarding a particular person is not made based on the suitability of their education, abilities, professional skills, personal traits, etc, but based on preconceptions of who a man or woman can and should be and what they can and should do with their life.
Gender discrimination is prohibited in all areas of society. However, the requirements of the Gender Equality Act do not apply to the professing and practising of faith in registered religious associations and to working as a minister of religion (eg churches may choose persons of a particular gender for ministers of religion if this is required by the principles of the relevant religion) or to family and private life (eg it is not possible to bring a claim of equal treatment against a family member or to claim compensation for damages from them).
Diskrimineerimine tähendab sisuliselt seda, et inimesi koheldakse erinevalt ebaolulistel põhjusel. Selliseks põhjuseks on ka isiku sooline kuuluvus. Diskrimineerimise keeld tähendab teisisõnu seda, et kedagi ei tohi kohelda halvemini üksnes seetõttu, et ta kuulub teatud sotsiaalsesse gruppi. Otsustada inimese kohtlemise viisi üle tema sotsiaalse kuuluvuse alusel on ebaõiglane ja ebaseaduslik.
Otsene sooline diskrimineerimine on see, kui ühte inimest koheldakse samalaadses olukorras tema soo tõttu halvemini kui teist inimest.
Näiteks pakutakse mingit teenust ainult naistele või ainult meestele või küsitakse samasuguse teenuse eest naistelt ja meestelt erinevat hinda. Samuti on otseselt sooliselt diskrimineeriv käitumine, kui tööandja jätab kandidaadi tööle võtmata ainult või eelkõige seetõttu, et ta on naine või mees.
Sageli tekivad sellised olukorrad hoiakute ja eelarvamuste tõttu. Näiteks jätab tööandja naise valikust kõrvale, kuna ta arvab, et naine lihtsalt sellele tööle ei sobi või et naine jääb peagi lapseootele ja ei sobi seepärast.
Eelarvamused puudutavad ka mehi: tööandja võib arvata, et meestel puuduvad oskused ja eeldused laste või eakate eest hoolitsemiseks ja nad ei sobi seetõttu töötama näiteks sotsiaaltöötaja või lasteaiaõpetajana. Samuti võidakse arvata, et mees ei jääks pikemalt mõnele tööle madala palga eest.
Ka inimese erinev kohtlemine seetõttu, et ta on rase, tal on lapsed või et ta täidab muid perekondlikke kohustusi, on seadusevastane ja seda loetakse otseseks sooliseks diskrimineerimiseks. Kui meest koheldakse ebavõrdselt tema ajateenistuse kohustuse tõttu, näiteks ei võeta teda tööle, sest eeldatakse, et ta läheb peagi ajateenistuskohustust täitma, on see vaadeldav otsese soolise diskrimineerimisega.
Ahistamine
Soolist ja seksuaalset ahistamist loetakse otseseks sooliseks diskrimineerimiseks.
Seksuaalne ahistamine on isiku suhtes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsilise seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on kellegi väärikuse alandamine.
Sooline ahistamine on soovimatu käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on alandada teise inimese väärikust tema soo tõttu.
Kaudne diskrimineerimine on märksa varjatum kui otsene diskrimineerimine ning seda on raskem märgata ja ära tunda.
Kaudne sooline diskrimineerimine leiab aset siis, kui ühest soost inimesed seab vastassoost inimestega võrreldes ebasoodsamasse olukorda pealtnäha neutraalne säte, kriteerium, tava või tegevus. Seega ei paista esmapilgul ebasoodsama kohtlemise põhjuseks olevat sugu.
Kaudselt sooliselt diskrimineeriv võib olla näiteks nõue, et edutamiseks või atesteerimiseks on vajalik pikaajaline katkematu töötamine (naiste puhul võivad töötamisse tulla pausid seoses laste saamisega). Kaudselt diskrimineerivaks võib osutuda näiteks ka nõue, et tööle kandideerijal peab olema kõrgharidus mõnes spetsiifilises valdkonnas, kui selline nõue ei ole objektiivselt võttes tingimata vajalik.
Hariduslikud valikud on Eestis tihtipeale mõjutatud soolistest stereotüüpidest ning võib olla valdkondi, kus kõrghariduse on omandanud vaid üksikud teise soo esindajad. Haridusnõudeid võivad asendada ka tööalase kogemuse eeldused.
Kaudseks diskrimineerimiseks ei loeta siiski neid juhte, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil, taval või tegevusel on õigustatud eesmärk, mille saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.
Vaata ka teemat “Soolise võrdõiguslikkuse seadus”.