Ülevaade
Viimase 150 aasta jooksul on Eestis toimunud ulatuslik linnastumise protsess. See tähendab, et elanikkond on järk-järgult liikunud maapiirkondadest linnadesse. Maapiirkondade elanikkonna vähenemisega on seotud palju väljakutseid, mille lahendamisel on vaja silmas pidada ka sooperspektiivi.
Eriti märkimisväärsed arengud elanikkonna vähenemises maapiirkondades on toimunud alates 1990. aastatest. Kui Tallinn ja Harjumaa ning Tartu välja arvata, seisid kõik teised Eesti maakonnad aastatel 1995–2017 silmitsi rahvaarvu märkimisväärse kahanemisega (12–27%)
(Pea)linnastumise protsess on endaga kaasa toonud ka märkimisväärse piirkondliku ebavõrdsuse tekkimise, kuna keskustest väljaspool on töökohti üha vähem. Tihti käiakse maalt tööle linna või ka välismaale. 1990. aastatel toimunud suured majanduslikud muudatused, töökohtade kadumine põllumajanduses ja tööstuses mõjutas oluliselt Eesti väikelinnu ja maapiirkondi. Kuna varasem tugev põllumajandus toetas ka teenusmajandust (koolid, lasteaiad, poed, postkontorid, avalik haldus jne), kus töötas muuhulgas palju naisi, tabas majanduse ümberkorraldamine põllumajanduspiirkondi eriti rängalt. Arvudes vähenes primaarsektori (peamiselt põllumajanduse) tööjõu osakaal Lõuna-Eesti maakondades 37%-lt 1990. aastal vaid 9%-le 2017. aastal. Kuigi uusi töökohti on maal ka juurde tekkinud, eriti nt maaturismi valdkonnas, ei ole need kompenseerinud põllumajandusest kadunud töökohti.
Väikelinnadest ja maapiirkondadest (ka Kesk-Eestis) on saanud riigisisene ääremaa, kus teenuste kättesaadavus on halb, töökohti napib ning elanikkond on väike. Ääremaal on mitmesugustel põhjustel negatiivne kuvand, mida kinnitavad ka demograafilised trendid – noored ja kõrgemalt haritud, eriti tööealised naised lahkuvad, ääremaal elab rohkem eakaid naisi ning väiksema haridusega mehi. Mõnes maapiirkonnas takistab tööturule pääsemist või oskuste täiendamist haridusasutuste, koolitusvõimaluste või lapsehoiuteenuse puudumine. Noorte lahkumist linna soodustab ka kutse- ning kõrgharidussüsteem, mis on liikunud linnadesse ja viimastel aastatel on sama trend toimunud keskhariduses. Gümnaasiumivõrgu optimeerimise tulemusel peavad keskharidust omandada soovivad noored asuma elama linna, kuna maapiirkondades on üha vähem keskkoole.
Kuigi paljud naised on maalt lahkunud, siis kohale jäänud naised on maapiirkondades sageli väga aktiivsed – nende seas on väikeettevõtjaid ning meestest sagedamini on nad kogukondliku kultuuri ja elu hoidjad ning edendajad. Sellest annab muuhulgas tunnistust kohalike naisorganisatsioonide võrdlemisi aktiivne tegevus.
Põllumajandust nähakse harilikult maapiirkondade keskse tegevusena. Esmapilgul võib arvata, et maaelu ja põllumajanduse tähtsus väheneb, sest näiteks põllumajandustootmisega seotud inimeste arv on jätkuvalt pidevas langustrendis. Tänapäeval on Eesti põllumajanduses hõivatud oluliselt vähem inimesi kui veel mõnekümne aasta eest. Taime- ja loomakasvatuse ning jahinduses on hõivatud vaid 2% töötajatest (tööga hõivatud naistest 1,3% ja meestest 2,6%) ning põllumajandus moodustab umbes 3% SKTst. Metsanduses ja metsavarumisega on seotud 1% Eesti töötajatest (1,8% meestest ja 0,3% naistest).
Põllumajandus on maailmas, mida ähvardab kliimakatastroof, keskkonnaprobleemid ning sellest tulenevalt toidupuudus, muutumas üha olulisemaks. Põllumajandusel on ülioluline roll toidutootmises, keskkonnakaitses ja kliimamuutustega kohanemisel, maastike säilitamises, toiduga kindlustatuse tagamises jne. Maaelus ning põllumajanduses avalduvad soosuhted ja struktuurid sarnaselt ülejäänud ühiskonnaga.
Põllumajandust ja soosuhteid analüüsides tuleb arvestada selle tegevusala eripäradega – nt põllumajandustootjate suurusega, tootmise tüüpidega (taime- ja loomakasvatus, mahe- ja tavapõllumajandus), tootmise intensiivsusega, toodete turustamise viisidega, põllumajandusettevõtete mehhaniseerituse tasemega (väiketalupidajad/mitteametlik väikepõllumajandus, turule orienteeritud tootmised ja isemajandav põllumajandus jne).
Põllumajandustootmine on Eestis pigem meeste valdkond, kus naiste ja meeste vahel on märkimisväärsed lõhed. Põllumajandustöötajatest on ligi kaks kolmandikku mehed ja üks kolmandik naised. Euroopa Liidus on põllumajandusettevõtete juhtidest ligi 30% naisi ja 70% mehi. Näiteks naissoost talupidajatel on oluliselt väiksemad talud kui meestel. Pealegi on naissoost omanike osakaal eriti suur põllumajandusettevõtetes, millel puudub selge spetsialiseerumine loomakasvatusele või taimekasvatusele. EIGE andmetel juhivad 71% ELi loomakasvatusega tegelevatest põllumajandusettevõtetest meessoost põllumajandustootjad ja ainult 27% on naissoost omanikud (ülejäänud osa kuulub juriidilistele isikutele). Mahepõllumajandusega tegeleb umbes 2% kõigist ELi põllumajandustootjatest.
Kuigi põllumajandus on oluline toiduainete tootmiseks, on see vaid üks osa maaelust. Maaelu areng on seotud maapiirkondade elujõu ja maakogukondade heaoluga. Maapiirkonnad pakuvad toitu, toorainet, töökohti ning ökosüsteemiteenuseid nagu kultuurmaastikud, bioloogiline mitmekesisus, süsiniku talletamine, vee ja mulla hoidmine. Enam kui pool ELi maismaapiirkonnast on klassifitseeritud valdavalt maapiirkondadeks (2012. aastal 51,3%), samas kui 22,2% Euroopa elanikkonnast elab nendes piirkondades.
Tõmbekeskustest kaugemal olevad maapiirkonnad kannatavad Eestis juba aastakümneid rahvastiku vähenemise all. Üks oluline rahvastikutrend on see, et linnades elab palju rohkem naisi kui mehi. Kui väikeasulates on naiste ja meeste arv enam-vähem võrreldav, siis Eesti maapiirkondades on ülekaalus mehed. Kui vaadata täpsemalt vanusegruppe, siis just kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates on naisi üle viiendiku vähem kui mehi. Kuna maapiirkondades on rohkem tööealisi mehi kui tööealisi naisi ning samuti on mehed madalama haridustasemega, jäävad maamehed sagedamini üksikuks. Üksi elamine toob omakorda kaasa suuremad terviseriskid jmt.
Hoolimata meeste arvulisest ülekaalust on naistel maapiirkondades, kogukondades ja majanduses võtmeroll ning nad on olulised ka talunikena. Lisaks tasustatud põllutöödele võtavad naised endiselt põhiosa tasustamata töödest, mis on seotud pereliikmete hooldamisega ning kogukonnaelu edendamisega. Naised on maapiirkondade säilitamise ja arendamise liikumapanev jõud nii kultuurilises kui ka majanduslikus mõttes. Nad aitavad kaasa rikkaliku ja mitmekesise kultuuripärandi säilitamisele ning traditsioonide edasiandmisele.
Maapiirkondade areng eeldab uute majandustegevuse mitmekesistamist ja arendamist. See võib hõlmata teenuste osutamist põllumajandus- ja metsandusettevõtetele või näiteks turismi või sotsiaalteenuste arendamist. Just väike- ja keskmiste ettevõtete asutamise toetamine maapiirkondades toetab naiste ettevõtlust ning aitab säilitada elu maapiirkondades. Üleilmne pandeemia ning sellega seotud muutused töömustrites, sh kaugtöö üha suurem levik võivad olla olulisteks teguriteks, kuidas aeglustada ääremaastumist või isegi seda protsessi ümber pöörata.