Sooline võrdsus

Sooline ebavõrdsus on sotsiaalne probleem, mis vajab lahendamist ühiskondlikul tasemel. Naiste ja meeste vahelise võrdsuse saavutamist ei tohi segamini ajada igas kontekstis naiste ja meeste alati ühetaolise kohtlemisega, vaid arvesse peab võtma meeste ja naiste tegelikke olusid. Sootuimad projektid, programmid, poliitikameetmed ja hoiakud ei arvesta naiste ja meeste erinevate rollide ja vajadustega. Seega säilitavad nad senist olukorda ega muuda soosuhete ebavõrdset struktuuri.

Soolise võrdsuse saavutamiseks on vaja

• põhjalikult analüüsida ühiskonnas esinevat soolist ebavõrdsust ning selle põhjusi;
• vähendada soolisi lõhesid ning sobivaid meetmeid kasutusele võttes kaotada naiste ja meeste vaheline ebavõrdsus;
• luua naistele ja meestele reaalsed võrdsed võimalused osaleda kõigis ühiskonnaelu valdkondades. Mõlema soo esindajatel peavad olema võrdsed võimalused mõjutada poliitilisi, majanduslikke ja teisi ühiskonnaelu määravaid otsuseid;
• tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine, keelates diskrimineerimise ning tagades tõhusa õiguskaitse diskrimineerimist kogenud inimestel.

Et soolise võrdsuse edendamisel arvestataks kõiki inimesi, tuleks lähtuda intersektsionaalsest perspektiivist. Intersektsionaalne perspektiiv on analüütiline vahend, millega uurida, mõista ja reageerida viisidele, kuidas sooline kuuluvus ristub teiste omaduste, tunnuste või identiteetidega, ning ning seda, kuidas nende omavaheline põimumine asetab inimesed ebasoodsasse või soodsasse olukorda. Intersektsionaalsuse kontseptsioon asetab kahtluse alla tegelikkust lihtsustava soolise jaotuse mees- ja naissooks, mis ei arvesta rahvust, klassi, vanust jt kategooriaid.

Isikutunnuste omavahelist läbipõimumist tuleks arvesse võtta näiteks seksuaalse ahistamise juhtumite puhul, sest soole lisaks on neis tihti roll ka kannatanu vanusel, perekondlikul seisul ja seksuaalsel orientatsioonil.