Ülevaade
Majandus ei põhine ainult kaupade ja teenuste tootmisel ja jaotamisel, vaid ka koostööl ja tasustamata hooletööl. Kuigi tasustamata pikaajaline hoolduskoormus ja väikelaste eest hoolitsemine tavapärases majandusarvestuses ei kajastu, on see oluline ühiskonna – ja seega majanduse – toimimiseks. Oluline on ka teadmine, et leibkonda ei saa käsitleda tervikliku majandusüksusena. Leibkonnaliikmete huvid võivad erineda ja leibkonna sees ei pruugi ressursid jaguneda võrdselt. Maksu- ja toetusskeemid peaksid arvestama nende asjaoludega.
Traditsioonilisest makromajanduslikust vaatenurgast on majanduskasvu edendamiseks oluline naiste osalemine tööturul. Majanduskasvu ja tööturu soolise võrdõiguslikkuse vahel on selge ja tugev positiivne korrelatsioon. Põhjuslikkuse suund läheb peamiselt majanduskasvust soolisele võrdõiguslikkusele, kuid on ka tõsi, et naiste osalemine tööturul toetab SKP kasvu, kuna tootmissüsteemi on kaasatud rohkem (kvalifitseeritud) inimesi. Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul tõuseks SKP märkimisväärselt, kui naiste tööjõus osalemine oleks võrdne meeste omaga. Tööturu soolistest ebavõrdsustest tingitud SKP kadu elaniku kohta on Euroopas hinnanguliselt kuni 10 %.
Naistele võrdsete majanduslike võimaluste pakkumine nõuab naiste tööhõive edendamist ja toetamist. Tööturu moonutuste kõrvaldamine ja kõigile võrdsete võimaluste loomine aitab suurendada nõudlust naiste tööjõu järele. Naiste töötamine leevendab ka elanikkonna vananemisest tingitud tööjõu vähenemise mõju.
Naiste tööturul osalemist stimuleerivad või pärsivad rahalised tegurid. Maksusoodustuste süsteemi ülesehitus või lastehoiu maksumus (või mõlemad) võivad mõjutada teise sissetuleku teenijate tööaega või nende otsust tööle asuda. Teise sissetuleku teenijad on inimesed, kes töötavad, kuid kes teenivad vähem kui nende partnerid. Enamik neist on töötavad naised, kes elavad paarisuhtes. Poliitikameetmetega saab suurendada töötundide arvu, sissetulekut ja/või naiste tööjõus osalemise määra.
Eriti oluline on soolise ebavõrdsusega arvestada pensionisüsteemi kujundamisel ja reformimisel, et vältida elukaare ebavõrdsuse ülekandumist pensionile. Näiteks on meestel rohkem võimalusi koguda vabatahtlikesse pensionifondidesse. Eesti Panga andmetel on meestel vara keskmiselt 45 protsenti rohkem kui naistel ja märkimisväärselt erineb see, kuidas mehed ja naised finantsvara koguvad. Naised eelistavad hoida oma sääste rohkem hoiustel, samas kui meestel on rohkem riskantsemaid finantsvarasid, nagu aktsiaid ja võlakirju ning vabatahtlikke pensionifonde.
Ühiskonna ressurssidest peaks kasu saama terve elanikkond. Sooline perspektiiv eelarvepoliitikas lähtub sellest põhimõttest ja vaatab, et eelarvega seotud valikud toetaksid soolise võrdsuse eesmärke. See ei tähenda ressursside ühetaolist jagunemist elanikkonna gruppide vahel, vaid seda, et eelarve kaudu vähendatakse olemasolevat soolist ebavõrdsust. Kui näiteks poliitiliseks eesmärgiks on elanikkonna keskmise eluea pikendamine ja mehed on keskmiselt tunduvalt madalama oodatava elueaga kui naised, siis võib olla põhjendatud rohkem ressursse suunata spetsiifiliselt meestele suunatud terviseedendamise tegevusteks.
Eelarvepoliitika kontekstis on oluline silmas pidada, et kõigile suunatud, näiliselt neutraalsed poliitikameetmed ei mõju meestele ja naistele ühetaoliselt. See puudutab ka riigieelarvega seotud otsuseid. Põhjuseks võib olla sugude erinev lähteolukord. Näiteks võib tuua II pensionisamba erineva mõju naistele ja meestele. II pensionisambaga liitunud maksavad oma brutopalgast 2% pensionifondi. Riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava 33% sotsiaalmaksu arvelt 4%. Kuna aga naiste keskmised brutopalgad on oluliselt madalamad kui meeste omad, on ka nende sissemaksed madalamad – ja nii saavad nad automaatselt ka vähem riigipoolset lisa oma kogumispensionisse. Pensionikeskuse andmetel ongi meestele tehtud igakuised pensionilepingu väljamaksed 20% suuremad kui naistel.
Samamoodi ei ole eelarve tasakaalu poliitika (nt kärbete) mõju kõikidele elanikkonna gruppidele ühetaoline. 2008. aasta majanduskriisi meetmete üheksa Euroopa riigi võrdlev analüüs näitas, et maksutõusude, sotsiaaltoetuste kärbete ja avaliku sektori palgakärbete mõjud olid erinevatele sissetulekugruppidele erinevad. Kui kuues riigis kaotasid suurema osakaalu oma sissetulekust suurema sissetulekuga inimesed, siis Eesti paistis silma vastupidisega – kõige suurema osakaalu sissetulekust kaotasid kõige vaesemad.
Lisaks naiste ja meeste erinevale lähteolukorrale mõjutab poliitikameetmete tulemust ka sugude erinevad vajadused ning ühiskonnas valitsevad soorollid, näiteks lapsesaamise ja hooletööga seonduv.
Üks põhilisi vahendeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks eelarve kaudu on sootundlik eelarvestamine. Sootundlik eelarvestamine on soo aspekti lõimimine eelarvete koostamise ja rakendamise protsessi. See hõlmab eelarve soolist analüüsi, soolise aspekti arvestamist eelarvestamise igas etapis ning tulude ja kulude ümberstruktureerimist nii, et edendataks soolist võrdõiguslikkust. Kuna eelarve on üks põhilisi ümberjagamise vahendeid, siis on tegemist väga võimsa tööriistaga, et ühiskonnas kihistumist ja ebavõrdsust vähendada.
Tööst saadava tulu maksustamine ja riigi kulutused sotsiaaltoetustele mõjuvad tööturule sarnaselt. Need nõrgendavad seost tööjõu pakkumise ja sissetuleku vahel, mõjutades seeläbi otsust osaleda tööturul. Seepärast on oluline kujundada toetusi nii, et need ei pärsiks töötamist.
Kõrged tööjõumaksud (sh sotsiaalkindlustusmaksed) võivad pärssida madala kvalifikatsiooniga inimeste töötamist või nende palkamist või mõlemat. Need mõjutavad negatiivselt ka n-ö teise palga teenijaid, kes on enamasti naised.
Naiste töötamist soodustab individuaalne maksustamine. Perepõhised maksusüsteemid ja -soodustused toovad teise palga teenijale (kes on tavaliselt abielus või vabaabielus elavad naised) kaasa suurema maksukoormuse võrreldes samas olukorras oleva üksiku naisega. Samas paljudes riikides perepõhist maksusüsteemi jätkuvalt kasutatakse.
Riiklikult rahastatavad lapsehoolduspuhkuse skeemid aitavad vanematel töö- ja eraelu ühitada ning säilitada seotuse tööturuga, tagades neile õiguse tööle tagasi pöörduda. Lisaks on vaja täiendavaid meetmeid, et lapsehoolduspuhkus jaguneks vanemate vahel võrdsemalt ning et toetada emade kiiremat naasmist tööturule, sealhulgas teadlikkuse parandamist jagatud vanemlusest ning avalikke investeeringuid kättesaadava ja kvaliteetse lastehoiu ja muude hoolekandeteenuste tagamiseks.
Kuna tööealine elanikkond väheneb, on oluline suurendada tööturul osalemist ja suurendada naiste tööhõive määra.
Naised kannavad suurema osa lähedaste hoolduskoormusest ja teevad suurema osa tasustamata tööst, mis omakorda pärsib nende võimalust teha palgatööd. Sooline ebavõrdsus tööturul on väiksem enne pere loomist ja suureneb pärast paarisuhte alustamist. Juba esimese lapse sündimisega langeb naiste tööhõivemäär ja lapse/laste eest hoolitsemine toob kaasa tööturult eemalejäämise ja karjäärilüngad. Peamiselt on naised need, kellele elukaare hilisematel etappidel lisandub eakate pereliikmete eest hoolitsemise kohustus. Lastega ja hooldusvajadustega pereliikmetega leibkondades on endiselt naised need, kes kohandavad oma töökorraldust, võttes vanemapuhkust, töötades osalise tööajaga või lahkudes tööturult.
Soolist ebavõrdsust tööturul mõjutavad ka institutsionaalsed tegurid, mistõttu erineb naiste ja meeste juurdepääs võimalustele ja ressurssidele (sh tööle). Näiteks mõjutab naiste töötamist hoolekandesüsteemi ja lastehoiu kättesaadavus, kvaliteet ja hind. Sellistes tingimustes on erinevatel tööturu ja/või sotsiaalsetel reformidel tõenäoliselt naistele ja meestele erinev mõju.
Eesti tööturgu iseloomustab ka tugev sooline segregatsioon, kus naised ja mehed on koondunud nii erinevatesse sektoritesse kui ka ametitesse. Tööelu alustamisel sisenetakse sooliselt jagunenud tööturule, milles valdavalt naissoost töötajatega tegevusvaldkonnad on tasustatud madalamalt. Tööalane segregatsioon ei ole pelgalt individuaalne probleem töövõtjale, see ahendab tööandjate võimalusi värbamiseks ja suurendab sektoripõhiste kriisidega seotud riske. Kui kriis tabab sektorit, kus on tugevas ülekaalus üks sugu (nt kaevandus), pärsib töötuks jäänute võimalusi uut töökohta leida mh ka tööturu sooline segregatsioon. See lisab tööturule jäikust ja vähendab nõudluse ja pakkumise vastavust.
Naiste tööturul osalemist saab suurendada läbi sooliste lõhede kõrvaldamise, eriti palgas, majandustegevuses ja karjääriväljavaadetes, samuti üleminekut mudelile, kus tasustatud ja tasustamata töö (sh pereliikmete hooldamine) jagunevad peres ühtlaselt.
Muud poliitikameetmed naiste tööturul osalemise suurendamiseks on seotud töökorralduse ja tööajaga. Paindlik töökorraldus võimaldab naistel paremini tasakaalustada oma tööd muude vajadustega. Paindlik töökorraldus on nii riigi- kui ka ettevõttepõhine ning hõlmab mh kaugtööd ja töögraafikuid. Poliitikameetmed peaksid soodustama paindliku töökorralduse kasutamist nii meeste kui ka naiste seas, sh isade suuremat vanemapuhkuse kasutamist. Osalise tööajaga töötamine võib olla lahendus naistele, kelle võimalusi piiravad perekondlikud kohustused. Samas tähendab see madalamat palka ja hüvitisi, samuti piiratumaid karjäärivõimalusi. Neid puudusi aitab leevendada ülemineku hõlbustamine osalise tööajaga töölt täistööajale. Laste, eakate ja puuetega inimeste hooldamist toetav reform võib edendada ka soolist võrdõiguslikkust.
Sooline pensionilõhe tekib elu jooksul kogetud soolisest ebavõrdsusest. Seda mõjutavad naiste madalam elu jooksul teenitud palk ja väiksemad või katkendlikud sotsiaalkindlustusmaksed, mis tulenevad nende hoolduskohustustest, rasedusest ja suuremast osalise tööajaga töötamisest. Paraku emadust “karistatakse”. Lisaks laste saamisele mõjutab soolist pensionilõhet ka tööturu segregatsioon (naised töötavad madalama palgaga sektorites ja ametikohtadel), sotsiaalsed normid, soosteretüübid jmt.
Euroopa Liidus on sooline pensionilõhe märkimisväärne, 2020. aastal tervelt 27,7%. Liikmesriikide seas on suured erinevused ja Eesti paistab (veel) silma madala pensionilõhega, 2020. aastal 1,1%. Samas kasvab pensionikindlustussüsteemi kohaselt pensionis järk-järgult kogumispensioni osakaal ja sellega seoses ka sooline pensionilõhe.
Eestis oli 2020. aastal I samba vanaduspensionäride hulgas naisi rohkem kui mehi (vastavalt 64% ja 36%) ning naiste keskmine pension oli 2,3% võrra kõrgem meeste keskmisest pensionist. II samba pensionilepingu sõlminud inimeste hulgas oli mehi 51% ja naisi 49%. Sealjuures oli meeste keskmine pensionilepingu väljamakse kuus 20% suurem kui naistel, mis osutab sellele, et meeste kõrgem keskmine palk kandub üle pensioni väljamaksetesse. Alates 2021. aastast on II sammas vabatahtlik. Vabatahtliku III sambaga on mehi ja naisi liitunud enam-vähem võrdselt (allikas: Riikliku vanaduspensioni, kohustusliku kogumispensioni ja vabatahtliku kogumispensioni statistika).
Pensionilõhet saab ennetada, kui töötajatel on õigus hooldamisega seotud toetustele ja nad saavad koguda pensioniõigusi neil eluperioodidel, kui nad ei saa täiskohaga töötada väikelaste, teiste pereliikmete või eakate vanemate hooldamise tõttu.
Pensionireformid, mis ei arvesta sooaspektiga, võivad oluliselt takistada naiste juurdepääsu majandusressurssidele vanemas eas. Mehed on naistega võrreldes suurema tõenäosusega rahaliselt võimelised investeerima kogumispensionisse, kuna neil on suurem palk ja madalam hoolduskoormus. See omakorda võimendab soolist pensionilõhet. Seetõttu peavad pensionireformid arvestama nii naiste kui ka meeste elukogemust ja elukäiku.