Ülevaade
Sooline perspektiiv on rände-, varjupaiga- ja integratsioonipoliitikas vajalik. Sugu mõjutab rändega seotud mustreid, riske ja toimetulekut sihtriigis. Olenemata sellest, kas inimesed on sunnitud rändama või teevad seda vabatahtlikult või leiduvad rände põhjused mõlema kombinatsioonis, on migrandid väga heterogeenne rühm. Lisaks soole, kogevad nad mitmel alusel diskrimineerimist, sealhulgas soolise identiteedi, seksuaalse sättumuse, rändestaatuse, tervise, vanuse ja sotsiaalmajandusliku staatuse alusel.
Eesti sisse- ja väljarännet mõjutab nii Euroopa Liidu kui ka globaalse rände kontekst. Laiemalt panevad inimesi liikuma sõjad ja rahutused, majanduslikud tegurid ja kliimamõjud. Suurem osa rändest on kontinentide sisene, põgenikest 86% on nn arenguriikides ja 73% asuvad naaberriikides. Olulisemad Euroopas aset leidvad rändevood on Euroopa-sisene tööränne ning sisseränne kolmandatest riikidest valdavalt kas majanduslikel või humanitaarsetel kaalutlustel.
Rahvusvaheliste migrantide seas on üldjuhul veidi rohkem mehi kui naisi. ELi riikidesse tulnud teistes riikides sündinud sisserändajate seas oli 2019. aastal mehi 54% ja naisi 46%. Eestisse jõudnute seas oli meeste ülekaal suurem (60%).
Rände põhjustes on näha sooliseid mustreid. Pererändes (ränne, mille eesmärk on asuda elama abikaasa või pereliikme juurde) on traditsiooniliselt suur naiste osakaal. Sundrändes (ränne, kus lähteriigist ollakse sunnitud lahkuma, mh ohu tõttu oma elule ja heaolule) on globaalselt mehi ja naisi üsna võrdselt, mehed on väikses ülekaalus.
Eesti on aastaid olnud n-ö väljaränderiik, kus riigist on lahkunud oluliselt rohkem inimesi kui siia tulnud. Alates 2015. aastast on toimunud nihe ja sisserändajate arv on ületanud väljarännanute arvu.
Eestist väljarändajateks on enamasti nooremas tööeas inimesed. Kui mehed näevad väljarännet sagedamini ajutisena, mis peegeldub ka meeste ülekaalus tagasirändajate seas, siis naiste seas on rohkem püsivalt väljarännanuid. Erinevalt üldisest Euroopa Liidu suundumusest, kus liikmesriikide vahel rändab keskmisest enam kõrgelt haritud inimesi, rändavad Eestist välja pigem madalama haridustasemega inimesed. Sisserändajate seas on ülekaalus nooremas tööeas inimesed ning mehed. Kui Euroopa Liidus on sisserändajate haridustase keskmisest madalam, siis Eestisse tulnud sisserändajate haridustase on kõrgem Eesti keskmisest ning kõrgem haridustase peegeldub ka sisserändajate keskmisest kõrgemates ametikohtades.
EIGE toob välja, et naissoost migrandid, pagulased ja varjupaigataotlejad seisavad rändeprotsessi eri etappides silmitsi teistsuguste riskide ja ebaturvalisusega kui mehed. Naissoost pagulastel ja varjupaigataotlejatel on suur soopõhise vägivalla, sealhulgas seksuaalse ekspluateerimise, inimkaubitsemise ja sundabielu kogemise oht. Naissoost rändajad on ebaproportsionaalselt esindatud madalamalt tasustatud ametites ja mitteametlikel töökohtadel, näiteks kodu- ja hooletöödel, kus inimõiguste rikkumine on tavaline nähtus. Kuigi mõned uuringud näitavad, et hea erialase ettevalmistusega naised kalduvad rändama rohkem kui mehed, on väljaspool ELi sündinud naiste mitteaktiivsus suur ja tööhõive madalam kui meestel.
Negatiivne meediakäsitlus migrantnaiste rõhumisest võib õhutada rassismi ja ksenofoobiat ning võimendada negatiivseid stereotüüpe, mis neid stigmatiseerivad. Naiste õiguste sõnumit on aga ära kasutatud selleks, et hoopis piirava migratsioonipoliitika eest rääkida, esitades migrantnaisi ja eriti mosleminaisi patriarhaalsete kultuuride passiivsete ohvritena.
Eesti tööturgu iseloomustavad hulk soolise ebavõrdsuse ilmingut nagu tugev sooline segregatsioon, palgalõhe, hõivelõhe ning naiste ja meeste erinev koormus kodu ja hooletöö tegemisel. Kõik need ilmingud puudutavad ka rändetaustaga inimesi, kes lisaks peavad silmitsi seisma nii oma uue kodu- kui ka päritoluriigis valitsevate soostereotüüpide ja soorollidega.
Naissoost migrandid on suurema tõenäosusega töötud või majanduslikult passiivsed kui ükski teine rühm ELi tööturul. Naiste tööturul osalemine sõltub aga rände põhjusest – perekondlikel põhjustel rändavatel naistel on tööhõive määr keskmiselt madalam kui naistel, kes saabuvad õppima või tööle. Ka Eestis on väljapool Euroopa Liitu sündinud inimeste puhul naiste töötus suurem ja tööturu aktiivsus madalam kui meeste oma. Vahed on siiski väiksemad kui ELis keskmiselt.
Mõned uuringud näitavad, et töötuse määr on eriti suur naiste seas, kes on pärit riikidest, kus naiste tööhõive määr on niigi väga madal. Sotsiaalne isolatsioon ja väiksem tööturul osalemine võivad suurendada naiste majapidamis- ja lapsehoolduskohustusi, mis võib veelgi vähendada nende tööalast konkurentsivõimet.
Kvalifitseeritud naissoost töötajad seisavad ELi tööturule sisenemisel silmitsi takistustega. Näiteks eelistatakse kvalifitseeritud võõrtööjõule mõeldud programmides sageli IKT, inseneriteadus ja rahanduse spetsialiste, kus naised on vähem esindatud kui mehed.
Rändetaustaga inimestel ja pagulastel on suurem risk teha ebakindlat ja mitteametlikku tööd, lisaks töötavad nad kvalifikatsiooni tunnustamise raskuste tõttu tõenäolisemalt madalapalgalistel töökohtadel, mis on allapoole nende oskuseid ja kvalifikatsioonitaset.
Seda põhjustavad mh järgmised tegurid: nende kvalifikatsiooni ja oskusi ei tunnustata; neile on ebapiisavalt kättesaadavad ametlikud kanalid teabe saamiseks ja juurdepääsuks tööle; riigis on ebapiisavad või ebatõhusad tugistruktuurid äsja saabunud kvalifitseeritud rändajatele, mistõttu nad sõltuvad mitteametlikest võrgustikest; puuduvad taskukohased, kättesaadavad ja sobivad erialased keelekursused; ning levinud on kultuurilised- ja soostereotüübid.
Need tegurid võivad naisi ja mehi erinevalt mõjutada. Näiteks võivad naiste rollid perekonnas hooldajana takistada keelekursustel osalemist, kuna neil on kohustused laste või teiste ülalpeetavate ees. Stereotüüpseid arusaamu naiste hoolivast rollist leidub nii vastuvõtvas kui ka päritoluühiskonnas, mis võib mõjutada soolise ebavõrdsuse tugevnemist.
Perekondade taasühinemine on rahvusvahelises õiguses tunnustatud inimõigus. Ligikaudu kolmandik Euroopa Liitu saabuvast rändest on tingitud perekonna taasühinemisest. Perekondade taasühinemise protsessiga kaasnevad väljakutsed võivad aga naiste ja meeste puhul erineda.
Perekonna taasühinemise tõttu saabuvate pereliikmete elamisõigus (st elamisluba) sõltub taotleja elamisloast, ELi direktiivi 2003/86/EÜ i kohaselt ei tohi see olla pikem kui taotleja oma. Kui taotleja on mees, võib see sõltuvusperiood naissoost rändajatele kaasa tuua väga tõsiseid tagajärgi, näiteks raskusi perevägivallast pääseda. Elamisloa kaotamise oht võib takistada neil teatamast lähisuhtevägivallast või lahutamast vägivaldsest abikaasast.
Kui taotlejaks on naine, võib ta perekonna taasühinemise nõuete täitmisel seista silmitsi raskustega, mis tulenevad naiste üldiselt kehvemast tööturupositsioonist. Näiteks võib (aga ei pea) Politsei- ja Piirivalveamet nõuda, et perekonnaliikme elamisloa taotlemisel peab taotlejal, kelle juurde elama tahetakse asuda, olema püsiv legaalne sissetulek, mis tagab perekonna ülalpidamise Eestis, perekonnal peab olema tegelik eluruum Eestis ning taotleja perekonnaliige peab omama kehtivat tervisekindlustuslepingut. Kuna naistel on üldjuhul madalam tööhõive ja palk, võib neil olla raskem neid tingimusi täita.
Naissoost migrandid on ekspluateerimise ja seksuaalse väärkohtlemise suhtes väga haavatavad. Sooline vägivald võib olla rände põhjus, kui põgenetakse sõja ja konfliktide või perevägivalla eest. See on ka oht, millega naissoost rändajad, pagulased ja varjupaigataotlejad tõenäoliselt oma reisi ajal kokku puutuvad. Pagulaste seksuaalvägivalla kogemuse ülevaade näitab, et vägistamine oli enim teatatud seksuaalse vägivalla vorm, kusjuures naised olid peamised ohvrid reisi kõigil etappidel ja eriti veel enda päritoluriigis. Seksuaalset vägivalda panid toime peamiselt nende lähisuhtepartnerid, aga ka inimesed, kes oleksid neid pidanud kaitsma (nt sõjaväelased, politseinikud, vanglapersonal).
Samamoodi märgib Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA), et haavatavas olukorras olevatel naissoost rändajatel, eriti üksi reisivatel naissoost rändajatel või teismelistel tüdrukutel, on risk sattuda vägistamise, seksuaalse ahistamise ja füüsilise rünnaku ohvriks. Samuti ohustab neid varajane- ja sundabielu ning seksuaalne ekspluateerimine.
Inimkaubanduse kohta Euroopa Liidus ei ole põhjalikke ja võrreldavaid andmeid, kuid soolised mustrid on teada. Seksuaalse ekspluateerimise eesmärgil kaubitsemine on kõige levinum inimkaubanduse vorm ja mõjutab ebaproportsionaalselt naisi ja tüdrukuid. Aastatel 2015–2016 olid EL-27s 95% seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kaubitsemise registreeritud ohvritest (65% kõigist ohvritest) naised ja tüdrukud. Ligikaudu kuuendik (15%) EL-27 registreeritud inimkaubanduse ohvritest kaubeldi tööjõu ekspluateerimise eesmärgil ja 80% neist olid mehed. Kuid teatud sektorites, näiteks majapidamistöötajate seas, on ohvrid valdavalt naised.
Naissoost pagulastele ja sisserändajatele võib ligipääs vägivallast pääsemisega seotud tugiteenustele olla keeruline. Tugiteenused ei pruugi olla pagulasnaistele kättesaadavad või sobivad, näiteks pole need disainitud rändetausta arvesse võttes või tekivad kasutamisel keelelised barjäärid. Vägivallast teatamist ja/või abi otsimist võib takistada ka hirm tagajärgede ees. Eriti haavatavasse olukorda võivad sattuda naised, kelle elamisluba sõltub nende abikaasast. Elamisloa kaotamise oht võib takistada neil teatamast lähisuhtevägivallast või lahutamast vägivaldsest abikaasast. Dokumentideta sisserännanud naised võivad sattuda majanduslikult ebasoodsatesse olukordadesse, kus nende staatust kasutatakse hirmutamisvahendina. Nad võivad karta, et nad vahistatakse või saadetakse riigist välja, mistõttu nad ei soovi kuritarvitamise korral abi otsida.