Ülevaade
Tervis on täisväärtusliku elu eeltingimus ning inimõigus. Tervise valdkonnas loetakse ebavõrdseks neid erinevusi, mis on ennetatavad või muudetavad. Inimese tervist mõjutavad peamised tegurid on geneetilised, sotsiaalsed ning keskkonnast tulenevad.
Ka Eesti põhiseadus sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele ning seega peaksid kõigil inimestel olema ühetaolised võimalused parima tervisliku seisundi saavutamiseks. Ebavõrdsust tervise valdkonnas on laialt uuritud ja käsitletud nii Eestis, Euroopas kui ka mujal maailmas.
Sugu mõjutab oluliselt inimeste terviseseisundi kujunemist - nii konkreetsete patoloogiate esinemissagedust kui levimust, aga ka ravi ja taastumise protsessi. Selle põhjuseks on seosed bioloogiliste sooliste erinevuste ning naiste ja meeste käitumist ning nende juurdepääsu tervishoiuteenustele mõjutavate sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste tegurite vahel. Näiteks võivad sooga seotud normid põhjustada noorte meeste hukkumist õnnetustes, sest mehelikuks peetakse riskide võtmist ning alkoholi tarbimist. Mõnes ühiskonnas aga ei saa naised piisavalt arstiabi, sest nende üksinda ringi liikumine ning arsti juurde minek on tabu (Allikas: WHO). Naistel on alkoholi tarvitamine ja riskikäitumise tõenäosus väiksem ning seetõttu on ka nende riskikäitumisest tulenev tervisekahju väiksem kui meestel. Naistel seevastu esineb sagedamini kui meestel tervisemuresid, mis tervishoiusüsteemis võivad jäävad nähtamatuks, näiteks depressioon, söömishäired, kodus toimunud õnnetuste ja seksuaalse vägivallaga seotud vigastused, samuti vanadusega seotud haigused ja erivajadused. Sooga seotud paindumatud sotsiaalsed normid mõjutavad negatiivselt ka inimesi, kes ei ole cis-soolised ehk kelle sooidentiteet erinev sünnihetkel määratud soost. Nad kogevad sageli vägivalda, stigmat ja diskrimineerimist, sh tervishoiuasutustes, samuti ei saa nad võrdväärselt arstiabi. Tagajärjeks on see, et nimetatud grupis on suurem HIV-risk ja rohkem vaimse tervise probleeme, sh suitsiidiriski.
Tervisega seotud uuringud ja tervisepoliitika peaksid olema sootundlikud. Mõistes bioloogilise soo ja sotsiaalsete normide mõju tervisele ja haigustele, on võimalik kavandada tulemuslikke ennetus- ja sekkumismeetmeid. Näiteks on soopõhine meditsiin (gender medicine) näidanud, et soo arvestamine uuringutes võib oluliselt mõjutada meditsiinilisi arusaamu, muuhulgas valuravi ning südamehaiguste, osteoporoosi, artriidi ja teiste krooniliste haiguste ravi.
Eestis on naiste ja meeste vahel suured terviseerinevused, kuid lisaks soole sõltub inimeste tervis palju ka haridusest, sissetulekust ning elukohast. Alates 2000. aastast on Eestis positiivseks trendiks olnud oodatava eluea pikenemine ning naiste ja meeste oodatava eluea lõhe vähenemine. Naised elavad üldiselt kõikjal Euroopas kauem kui mehed ja tööealises (15–64-aastased) elanikkonnas sureb rohkem mehi kui naisi. Siiski on oodatava eluea lõhe naiste ja meeste vahel üsna märkimisväärne ning suurem kui ELis keskmiselt.
Naised on oma terviseseisundist teadlikumad ja kasutavad tervishoiuteenuseid rohkem kui mehed. Selle põhjused on järgmised.
- Naiste tervis seoses viljastumise, raseduse ja sünnitusega
- Naiste roll hooldajatena (laste ja eakate või puudega lähedastega)
- Eakas elanikkonnas on naisi rohkem
- Soostereotüübid
EIGE analüüsitud uuringute andmetel on riskikäitumisel ning inimeste eluviisidel tugev sooline mõõde. Meestel on suurem oht terviseprobleemide tekkimiseks, kuna nad puutuvad tööalaselt rohkem kokku füüsiliste ohtude ja kemikaalidega; ka mehelikkuse normid ühiskonnas on seotud riski võtmisega. Üks tervisekäitumise ja mehelikkusega seotud normidest on ka see, et mehed lähevad haigestudes harvemini arsti juurde. Isegi kui nad arsti juurde jõuavad, räägivad mehed vähem oma tervisega seotud sümptomitest. Lisaks kipuvad mehed pöörama vähem tähelepanu oma tervisega seotud probleemidele kui naised.
Meestel on üldiselt kehvemad tervisealased teadmised ja teadlikkus. Kogu ELis kasutavad naised ja mehed tervishoiusüsteemi ja -teenuseid erinevalt ning see mõjutab nende tervislikku seisundit. Mehed kasutavad esmatasandi tervishoiuteenuseid harvemini ning vajavad tõenäoliselt haiglaravi sagedamini kui naised. Lisaks võivad naised ja mehed saada sarnase terviseprobleemi korral arstiabi otsides erineva diagnoosi ja ravi. Näiteks diagnoositakse naistel sarnaste kaebuste põhjal sagedamini depressiooni ja meestel stressi.
Tervisest on oluline rääkida ka inimeste seksuaal- ja reproduktiivkäitumise kontekstis. Soorollid ja sotsiaalsed normid mõjutavad hoiakuid ning inimeste seksuaalkäitumist väga palju. Samuti tervishoiupoliitika meetmed, millel on otsene mõju inimeste tervisele. Eesti Seksuaaltervise Liit defineerib seksuaal- ja reproduktiivtervist järgmiselt: seksuaaltervis tähendab inimeste võimelisust elada rahuldustpakkuvat ja turvalist seksuaalelu, samuti võimelisust saada lapsi ja olla vabad otsustama, kas, millal ja kui sageli lapsi saada. Enesestmõistetav on meeste ja naiste õigus olla informeeritud erinevatest pereplaneerimise meetoditest ning omada juurdepääsu turvalistele, tõhusatele ja seadusega lubatud pereplaneerimise meetoditele.
Euroopa Liidus ja ka Eestis on tervishoiutöötajate seas naisi märgatavalt rohkem kui mehi. Euroopa Liidus on naissoost tervishoiutöötajad tavaliselt madalama staatusega ametikohtadel, näiteks õed ja ämmaemandad, ning samal ajal on nad vähemuses kõrgemalt koolitatud ja tasustatud tervishoiutöötajate, näiteks arstide ja hambaarstide hulgas. Naised on ka alaesindatud sektori juhtivatel kohtadel ja otsuste tegemisel. Oluline on ka sootundlike koolituste ja -hariduse pakkumine tervishoiusektoris.
Peamised soolised erinevused ja lõhed tervishoiupoliitikas on järgmised.
- Soolised erinevused tervislikus seisundis ja käitumises
- Sooline ebavõrdsus ja takistused tervishoiuteenustele juurdepääsul
- Seksuaal-ja reproduktiivtervis
- Tervishoiutöötajate sooline segregatsioon
- Tervishoiutöötajate sootundlik haridus ja koolitamine
Eesti on soolise tervise ebavõrdsuse puhul probleemi teadvustamise ja kirjeldamise etapis, poliitika muudatuste planeerimisel ei analüüsita mõju soolisele tervise ebavõrdsusele. Küll on aastatepikkune inimeste tervisekulutuste analüüs sissetuleku rühmade ja leibkonnatüüpide lõikes viinud sekkumiste kavandamisel muudatuse jaotuslike mõjude arvestamiseni (näiteks täiendav ravimihüvitis, täiskasvanute hambaravihüvitis).
Eestis elavad naised keskmiselt peaaegu üheksa aastat kauem kui mehed. Erinevus on oluliselt suurem kui ELi keskmine, mis on 5,4 aastat. Haridustase mõjutab oodatavat eluiga väga tugevalt ja võimendab soolist ebavõrdsust veel enam. 30-aastased põhiharidusega naised elavad keskmiselt 10 aastat kauem kui sama haridustasemega mehed. Lisaks elavad madala haridustasemega mehed keskmiselt 8,5 aastat vähem kui kõrgharidusega mehed. Naiste oodatava eluea haridusest tulenev erinevus on pisut väiksem, mis on siiski suurem kui ELi keskmine. Eesti elanike oodatavas elueas on tajutav ka piirkondlik ebavõrdsus eelkõige linna- ja maapiirkondade ning erineva haridustasemega inimeste vahel. Näiteks linnalise Tartu maakonna elanike oodatav eluiga on 4,5 aastat pikem kui riigi kirdeosas asuva Ida-Viru maakonna elanikel. Kõrgharidusega naised elavad keskmiselt 18 aastat kauem kui põhiharidusega mehed, tervena elatud aastate vahe on ligi 19 aastat. Naiste pikem eluiga on mitmesuguste bioloogiliste, sotsiaalmajanduslike ja kultuuriliste tegurite tulem. Maskuliinseks peetakse teatud riskeerivat käitumist ning ühiskondlikku normi peegeldab ütlus “mehed ei nuta“. Seetõttu näeme õnnetuste ja mürgistuste kõrgemat suremust meeste seas ning allasurutud tunnete mõju vaimsele tervisele. ELis surevad mehed kaks korda tõenäolisemalt õnnetustes, neli korda tõenäolisemalt alkoholi või narkomürgitusse, pea neli korda tõenäolisemalt lõpetavad elu enesetapuga.
Haigused ja muud tervisehädad mõjutavad inimeste hinnangut oma tervisele – mida raskem on seisund, seda halvemaks hinnatakse oma tervist. Samas muudab inimene oma tervisekäitumist või pöördub arsti vastuvõtule vaid siis, kui inimese hinnang oma tervislikule seisundile on tema jaoks piisavalt murettekitav. Naised hindavad sarnaseid terviseseisundeid meestega võrreldes raskemaks ning on sellest tulenevalt altimad oma käitumist tervislikumaks muutma.
Seega on inimese subjektiivne arusaam oma tervisest ja tekkinud probleemi raskusest olulised tegurid tema tervisekäitumise kujunemisel. Tervisehinnang (ja selle aluseks olev tervisega seotud elukvaliteedi kontseptsioon) on ainuke näitaja, mis mõõdab korraga kõiki kolme tervise tahku: füüsiliste vaevuste puudumist ja sotsiaalset ning vaimset heaolu.
Tervisehinnangut mõjutavad elukeskkond, sotsiaal-majanduslikud tingimused, kultuur ja muud tegurid. 2020. a valminud võrdleva analüüsi põhjal elavad Eesti mehed oma elust tervena 54,1 aastat (72,7% elueast) ja naised 57,6 aastat (70% elueast). Eesti inimeste oodatav eluiga on pikenenud ja viimased andmed näitavad positiivset trendi ka tervena elatud aastates. 2020. aasta andmetel jäävad Eesti naiste tervisehinnangud meeste omadest maha. Erinevus on noorte seas – noored, alla 24-aastased naised hindavad oma tervist paremaks kui sama vanad mehed. Vanemad naised seevastu hindavad oma tervist teistest vanusrühmadest kehvemaks ning vanade naiste seas on ka rohkem neid, kes annavad oma tervisele madalama hinnangu kui eakad mehed. Üle 65-aastastest Eesti meestest hindab oma tervist väga heaks 22,6% ja naistest 20,3%
Pea paarikümne aasta jooksul Eesti inimeste tervisehinnangud märkimisväärselt arenenud positiivses suunas. Kui üldiselt hindas 2020. aastal Eesti meestest oma tervist väga heaks või heaks 61,3% (naistest 57,8%), siis 2004. Aastal hindas oma tervist heaks või väga heaks 54% meestest ja 47% naistest. Halvaks või väga halvaks hindas oma tervist 2020. aastal 11,4% (naistest 12,4 ja meestest 10,2%) ja 2004. aastal 15% inimesi (naistest 12,4% ja meestest 17,2%). Selline jaotus vastab klassikalistele tulemustele, kus mehed üldjuhul hindavad oma tervist naistest paremaks ning seda sageli ka objektiivselt halvema tervise juures.
Eestis on oluliseks näitajaks inimeste tervishoiuteenustele ligipääsetavusel see, kas neil on ravikindlustus või mitte. Ilma ravikindlustuseta peab patsient tasuma tervishoiuteenuse eest täielikult ise. Eestis ei ole universaalset ravikindlustust kõigile elanikele, vaid inimesed on reeglina kindlustatud tänu oma staatusele – kas nad on tööhõives (töötavad või ametlikult töötud), pensionil, töövõimetud või õpivad täisajaga. Naistele tagab ravikindlustuse ka rasedus ja alla 3-aastase lapse hooldajatele on samuti tagatud ravikindlustus. Enamik alla 3-aastase lapse hooldajaid on naised. See on üks põhjustest, miks ravikindlustuseta inimeste seas on rohkem mehi. Täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu andmetel oli 2020. aastal Eestis üle 6% neid inimesi, kellel puudus kehtiv ravikindlustus (naistest 4,8% ja meestest 8,7%). Ravikindlustuseta meeste seas on rohkem pigem nooremaid mehi, töötuid ja keskharidusega mehi.
Naised ja mehed tunnetavad probleeme tervishoiuteenustele ligipääsetavuses pigem sarnaselt. EU-SILC uuringu andmed näitavad, et naised tajuvad probleeme meditsiiniteenustele ligipääsetavuses pisut rohkem. Soolised erinevused on olulisemad, kui vaadata põhjuseid, miks ei pääsetud meditsiiniteenuseid kasutama. Naised tajuvad meestest sagedamini takistusi ning see võib olla seotud meditsiiniteenuste kulukusega, ajaga, ootejärjekordadega ning transpordivõimaluste ja vahemaa pikkusega kodu ning meditsiiniasutuse vahel. Meeste sõnul piiravad meditsiiniteenustele ligi pääsemist teised põhjused, näiteks ajapuudus.
Sugu mängib oma osa teatud tüüpi patoloogiate esinemisel, nende ravimisel ja selles, milliseks kujuneb inimese heaolu ja taastumine. Haiguste, ravi ning taastumiste taga on bioloogiliste, psühholoogiliste, kultuuriliste tegurite ning sotsiaal-majanduslike tingimuste omavahelised seosed. Mõned tegurid, nagu näiteks majanduslike võimaluste erinevused, hoolduskohustused pereliikmete ees, vaesus ja eraldatus võivad võimendada soolisi erinevusi.
Seksuaaltervis on seksuaalsusega seotud kehalise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte üksnes haiguse, puude või häire puudumine. Hea seksuaaltervise eelduseks on positiivne ja lugupidav suhtumine seksuaalsusesse ja seksuaalsuhetesse, samuti võimalus nauditavateks ja turvalisteks seksuaalkogemusteks, kus ei ole sundi, diskrimineerimist ja vägivalda. Hea seksuaaltervis eeldab kõikide inimeste seksuaalsete õiguste austamist, kaitsmist ja arvestamist. Kuna järglaste saamine on vaid üks osa seksuaalsusest, siis on reproduktiivtervis (reproduktiivsüsteemi toimimisega ja protsessidega seotud kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte üksnes haiguse või väärtalitluse puudumine) osa seksuaaltervisest, olles seotud eeskätt ohutu raseduse, sünnituse ja terve lapsega.
Naiste kokkupuuted tervishoiusüsteemiga ning arstiabi kulud on tervikuna suuremad seoses reproduktiivtervisega ning viimaste aastakümnete jooksul on süvenenud naiste tervise medikaliseerimine. Iseenesest on arengud olnud positiivsed – lisandunud on raseduse vältimise vahendeid, sealjuures naistele mugavamaid, ohutumaid ja erinevatele eelistustele vastavad. Samuti on Eestis raseduse jälgimise ja sünnitusabi standardiseerimine ja süstemaatiline arendamine vähendanud oluliselt imikusuremust, viies Eesti selle näitaja põhjal maailma parimate sekka. Lisandunud on HPV-vaktsiin tütarlastele ja emakakaelavähi sõeluuring, mis ühtlasi tähendab seda, et naise keha ja käitumist reguleeritakse ja meditsiiniliselt uuritakse rohkem. Üldises statistikas kajastub aga see, et naised teevad meditsiinisüsteemis enam visiite, uuringuid ja diagnoose.
Eestis on alates taasiseseisvumisest toimunud olulised positiivsed arengud seksuaalhariduse andmises, seksuaaltervisega seotud teenuste, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse paranemises ja üldistes ühiskondlikes hoiakutes. Kuigi paljud seksuaal- ja reproduktiivtervisega seotud näitajad on oluliselt paranenud (nt raseduste katkestamised, suguhaiguste ja HIV-viiruse levimus, seksuaalsusega seotud riskikäitumine) siis teevad veel paljud mehed ja naised valikuid, mis ei toeta nende seksuaaltervist.
Meeste ja naiste tervisekäitumises on selles valdkonnas ka mõningaid erinevusi, enim mõjutab aga vanus. Näiteks viimase 12 kuu jooksul ei kasutanud kunagi juhupartneriga seksuaalvahekorras olles kondoomi (ise või partner) 38% inimesi, naisi ja mehi võrdselt. Seksuaalne riskikäitumine kasvab nii naiste kui meeste seas oluliselt seoses vanusega ning eriti 35+ eagrupis. Kõige riskialtimad olid 55–64-aastased mehed, kellest 77% (naistest 62%) ei kasutanud juhupartneriga seksides kunagi kondoomi. Nooremate naiste ja meeste väiksemat riskikäitumist võib muuhulgas seostada ka parema seksuaalharidusega, mis on saadud juba taasiseseisvunud Eestis. On oluline jätkuvalt toetada kvaliteetse seksuaalhariduse andmist kõigis kooliastmetes ning teha seksuaaltervise teenused kättesaadavaks kõigile ja eriti noortele inimestele.
Teismeliste raseduste vähenemine ja nende katkestamiste arvu vähenemine on olnud pea kümnekordne alates 1990. aastatest. Kui 1996. aastal katkestati 15–19-aastastel 2051 rasedust, siis 2019. aastal vaid 259. Eesti areng on hea näide sellest, et teismeliste planeerimata raseduste esinemine väheneb, kui seksuaalharidus, kontratseptiivid ja noortele sobivad teenused (sh abort) on kättesaadavad.
Tervishoiusektoris domineerivad naised. Eesti tervishoiutöötajatest oli 2020. aastal 88% naisi ja vaid 12% mehi. EL-28 riikides on 78% töötajatest naised. Tervishoiusektoris võib täheldada nii vertikaalset kui ka horisontaalset tööalast segregatsiooni. Mehi on proportsionaalselt rohkem juhtpositsioonidel ning arstide seas ning väga vähe õdede ja hooldustöötajate seas. Naissoost tervishoiutöötajad on rohkem koondunud sellistesse ametitesse nagu õendusabi, ämmaemandus ja hooldustöötajad. Neid ameteid tajutakse pigem madalama staatusega töökohtadena kui arsti, hambaarsti ja farmatseudi ameteid. Tööalase segregatsiooni kohta võib rohkem lugeda teema alt Töö.
Tervishoiutöötajad soo, vanuse ja ameti järgi, TAI, 2020, THT002
| mehed % | naised % | |
| Tervishoiutöötajad kokku | 12 | 88 |
| Arstid | 27 | 73 |
| Hambaarstid | 18 | 82 |
| Õed | 3 | 97 |
| Ämmaemandad | 0 | 100 |
| Hooldajad | 6 | 94 |
| Teised tervishoiutöötajad | 23 | 77 |
| Psühholoogid ja psühhoterapeudid | 10 | 90 |
| Sotsiaaltöötajad ja nõustajad | 4 | 96 |
| Juhid | 19 | 81 |