Eestis moodustab suurima osa perevägivalla juhtumistest paarisuhtevägivald. Kriminaalpoliitika statistika näitab, et tüüpiline perevägivalla toimepanija on 40ndates aastates mees ning valdav osa vägivallajuhtumitest pannakse toime naiste ja tüdrukute vastu. Võib öelda, et lähisuhtevägivald on ülemaailmne pandeemia, sest enam kui iga neljas naine kogeb maailmas lähisuhtevägivalda enne 50-aastaseks saamist (Gregory, 2022). Patriarhaalsed normid, mis õigustavad meeste domineerimist ning alaväärtustavad naisi ja tüdrukuid, aitavad vägivalla ja ebavõrdsuse normaliseerimist elus hoida. Sestap on ühiskonnas valitsev hoiak lähisuhtevägivalla suhtes oluline ühiskonna soolise võrdõiguslikkuse näitaja. 2021. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused näitavad, kuidas on muutunud Eesti inimeste suhtumine paarisuhtevägivalda, laste füüsilisse karistamisse ning seksuaalsest ahistamisest ja vägivallast teavitamisse.

Kas lähisuhtes on õigus partnerit „korrale kutsuda“?

Vastajatel paluti hinnata kahte väidet: ‘On paratamatu, et abielus või kooselus mehed mõnikord oma naisi füüsiliselt „korrale kutsuvad“’ ja ‘On paratamatu, et abielus või kooselus naised mõnikord oma mehi füüsiliselt „korrale kutsuvad“’. Kogu elanikkonnast 87% ei nõustu väitega, et meestepoolne naiste füüsiline korrale kutsumine on paratamatu ning 86% ei poolda seda, et naised mehi füüsiliselt korrale kutsuksid.

2021. aasta monitooringu laine tulemustes hakkavad nende väidete puhul murettekitavalt silma 15-19-aastased noormehed, kellest iga viies ehk 20% ei oska öelda, kas see on paratamatu, et mõnikord tuleb mehel oma naist füüsiliselt korrale kutsuda ning selle väitega mittenõustujate määr on 73%, mis on 14 protsendipunkti vähem, kui elanikkonna keskmine. Kui vaadata samas vanusrühmas noorte naiste vastuseid, siis ei ole neil võrreldes noormeestega kõhklusi ses küsimuses – 95% on vastu, et mees oma naist füüsiliselt korrale kutsuks ning ei leidu mitte ühtki selles vanuses naist, kes vastaks „ei oska öelda“. Selline tendents ei ole aga uus ja on ajalises võrdluses siiski veidi paranenud. 2016. aasta monitooringu tulemused näitavad, et suisa 23% 15-19-aastastest noormeestest on nõustunud, et on paratamatu, et abielus või kooselus mehed  mõnikord oma naisi füüsiliselt „korrale kutsuvad“ ning mitte-nõustujate määr on 63% (kogu elanikkonna keskmine oli selles küsimuses 84%).

Suhtumises vägivalda on täheldatavad erisused rahvuste lõikes. Kui eestlastest ei nõustu naiste ja meeste füüsilise „korralekutsumisega“  90%, siis vene rahvusest vastajate seas on mittenõustujate määr 80%.  Ligikaudu iga kümnes vene rahvusest naine oli seda meelt, et abielus või kooselus oma naise või mehe füüsiline korrale kutsumine on paratamatu. Vene meestest pidas elukaaslasest naise või mehe füüsilist korrale kutsumist paratamatuks vastavalt 13 ja 15%. Samuti on märkimisväärne, et kui eesti naised ja mehed on mõlemad nende väidete puhul 90% ulatuses üksmeelel, et füüsiline korralekutsumine pole aktsepteeritav, siis monitooringus osalenud vene ja muust rahvusest (edaspidi muust rahvusest) meeste ja naiste arvamustes on samuti lõhe. Muust rahvusest meestest ei nõustu selle väitega 78%, samas kui muust rahvusest naistest on mittenõustujate osakaal 82%.

Kui vaadelda 2016. aasta monitooringut, siis ei nähtu, et rahvuspõhiselt oleks niivõrd suuri lahkarvamusi - 85% eestlastest ja 82% venelastest ei nõustunud, et mehe poolt on oma naise füüsiline korrale kutsumine mõnikord paratamatu ning naise poolt mehe füüsilise korrale kutsumise osas vastas 86%  nii eestlasi kui ka venelasi, et see pole aktsepteeritav. Seega tuleb tõdeda, et 2021. aastaks on eestlaste hoiak perevägivalla osas muutunud taunivamaks, samas venelaste puhul on märgata isegi mõnevõrra vastupidiseid arenguid.

2021. aasta monitooringu tulemused näitavad ka seda, et mida suurem sissetulek ja mida kõrgem haridustase, seda enam on nende väidetega mittenõustujaid. Vastanute puhul, kellel sissetulek puudus, leidis suisa iga viies (ehk 20%), et elukaaslasest naise või mehe füüsiline korrale kutsumine on mõnikord paratamatu. Võrdluseks võib tuua, et keskmist ja sellest suuremat palka teeninud vastajate seas oli selliselt vastanuid keskmiselt 5%.

Joonis 1. Küsimuse "On paratamatu, et abielus või kooselus mehed mõnikord oma naisi füüsiliselt "korrale kutsutvad"" hoiakute osakaalud (%) vastavalt sissetulekule ja rahvusele. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2021

 Joonis 2. Küsimuse "On paratamatu, et abielus või kooselus naised mõnikord oma mehi füüsiliselt "korrale kutsutvad"" hoiakute osakaalud (%) vastavalt sissetulekule ja rahvusele. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2021

Naised taunivad meestest enam laste füüsilist karistamist

Kuigi Nukitsamehe filmist tuntuks saanud „Vitsalaulu“[1] sõnad „Head lapsed, need kasvavad vitsata“ on ilmselt paljudel eestlastel peas, oli laste füüsiline karistamine kui üks kasvatusmeetod veel eelmise sajandi lõpus ja isegi 21. sajandi esimeses pooles Eestis lubatud. Selgesõnaliselt on selline käitumine olnud keelatud lastekaitseseaduses alates 2016. aastast. On uuringuid, mis kinnitavad, et laste füüsiline karistamine mõjutab ka hilisemas elus vägivaldset käitumist ning riikides, kus see on keelatud, on ka noorte seas vähem vägivalda (Wood, 2018). Lastele laksu andmist on seostatud ka piiratud kognitiivse arengu ja probleemidega hariduse omandamisel.  Samuti kinnitavad uuringud, et lastel, keda on lapsena füüsiliselt karistatud, on täiskasvanueas risk sattuda lähisuhtevägivalla ohvriks või saada lähisuhtevägivalla toimepanijateks. Seega on lähisuhtevägivalla vähenemise kontekstis oluline vaadelda ka seda, milline on ühiskonna hoiak laste füüsilisse karistamisse.

Soolise võrdõiguslikkuse monitooringus on läbi aastate uuritud hoiakut laste füüsilise karistamise kohta küsimusega: Mida Te arvate järgmisest väitest?  Lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu. Kui vaadelda, kas ja kuidas on hoiak alates 2009. aastast muutunud selle küsimuse osas, on täheldatav, et viimase 15 aasta jooksul on üldiselt taunimine kasvanud. Samas võrreldes 2016. aastaga on 2021. aastal meeste hoiakud jäänud pigem samale tasemele. Samuti on täheldatav, et 2021. aastaks on kasvanud küll nende naiste osakaal, kes sellist kasvatusviisi taunivad, kuid kuna meeste hoiak on võrreldes 2016. aastaga jäänud samale tasemele, on kasvanud sooline lõhe selle küsimuse osas. Meestest veidi enam kui iga kolmas (35%), leiab et laste füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu; naiste puhul arvab nii veidi enam kui iga viies (22%). Mida nooremad vastajad, seda enam ollakse laste füüsilise karistamise vastu. Seevastu madalama haridustasemega vastajad pooldavad rohkem füüsilist karistamist – iga kolmas vastaja peab seda kasvatusmeetodiks, mis on mõnikord paratamatu.

Ka rahvuste lõikes on hoiakutes erinevusi. – Vene rahvusest vastajatest ei nõustu selle väitega 64%, eestlaste puhul aga 71%. Kõige vähem taunivad laste füüsilist karistamist Eestis elavad muust rahvusest mehed – 40% nõustub ja 57% mitte, et lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu. On positiivne, et  vastajad, kes elavad lastega leibkonnas, on rohkem vastu laste füüsilisele karistamisel kui lasteta leibkonna liikmed (76% vs 66%).

Joonis 3. Küsimuse "Lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu" hoiakute osakaalud (%) vastavalt soole. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringud 2009 - 2021

Ahistamisest ja vägivallast teavitamine

2021. aastal uuriti monitooringus esmakordselt suhtumist väitesse „On tavaline, et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi“. Tegu on provokatiivse väitega, kuna uuringutele tuginedes ei ole valesüüdistuste esitamine selles valdkonnas rohkem levinud kui teistes kuriteoliikides (Collier & Raney, 2018).

Viimastel aastatel on sagenenud ahistamisjuhtumite avalikustamine, mis ühest küljest on pannud ühiskonda mõistma, et enam ei pea ahistamist vaikides kannatama. Teisalt kõlavad avalikkuses ahistamisega seoses, teemat alavääristavad väiteid nagu „enam ei tohi mehed naistele uksi avada või lilli tuua“ või „enam ei tohi naeratada vastassoost kolleegile“ jms. Selline teema tõsiseltvõetavuse devalveerimine võib aga kaasa tuua uue „vaikimisajastu“, kus pigem kannatatakse soolist või seksuaalset ahistamist, kuid sellest ei juleta vajalikke instantse teavitada. Sestap on oluline teada ühiskonna hoiakuid naiste poolt esitatud ahistamis- ja vägivalla süüdistuste kohta.

Ka kõnealuse väite puhul on täheldatavad märkimisväärsed erisused samades sihtrühmades, nagu eelnevate küsimuste puhul. Nii on võrreldes meestega naiste seas rohkem neid, kes ei nõustu, et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi (41% vs 29%). Kui vaadelda rahvuse ja soo lõikes, siis kõige vähem nõustuvad eesti naised, et tegu on valesüüdistustega (51%) ning kõige rohkem leiavad Eestis elavad muust rahvusest mehed (60%), et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi. Samuti mida noorem vastaja, seda vähem nõustutakse selle väitega, mistõttu on ka loogiline, et näiteks üliõpilastest 59% ei nõustu selle väitega, samas kui pensionäride puhul on samamoodi vastanute osakaal 22%. Mida väiksem sissetulek, seda rohkem ollakse seda meelt, et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi.

Joonis 4. Väite "on tavaline, et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi" hoiakute osakaalud (%) vastavalt soole, perekonnaseisule, rahvusele, sotsiaalsele seisundile, sissetulekule ja leibkonnatüübile. Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2021

KOKKUVÕTE

Viimastel aastatel on üha rohkem toodud esile seda, et koduvägivalla puhul on vaimne vägivald sama ohtlik ja pikaaegsete tagajärgedega kui füüsiline vägivald. Üldiselt käivadki füüsiline ja vaimne vägivald käsikäes, samas vaimset vägivalda kasutav partner ei pruugi kasutada füüsilist vägivalda. Psühholoogilist või vaimset vägivalda peetaksegi hinnanguliselt kõige levinumaks lähisuhtevägivalla liigiks. Sellise vägivalla liigi puhul võib silmas pidada näiteks kontrollivat suhet, kus üks partner kontrollib teise liikumisi, dikteerib tema riietust, jälgib partneri telefoni väljavõtteid, rahakasutust, sõnumeid ja internetikäitumist vms. Sellist intiimsuhte vägivalla vormi meie ümber on paraku palju ning sageli ei osata seda näha vaimse vägivallana. Igasugune hoiak, et kellegagi intiimsuhtes olemine annab õiguse omada teist inimest, toob üldjuhul kaasa vaimset, ja mõnikord ka füüsilist vägivalda. Seega loodetavasti saab tuleviku soolise võrdõiguslikkuse monitooringutes olema ka küsimusi, mis mõõdaksid hoiakuid ja teadlikkust vaimse vägivalla osas inimsuhetes.

Ka laste füüsilist karistamist ei vaadeldud pikalt kui vägivalla vormi, vaid seda nähti kasvatusmeetodina. Arusaam, et autoritaarne kasvatusmeetod ning sealhulgas lapse füüsiline karistamine ei toimi kasvatusmeetodina, ei ole veel kõikjal maailmas omaks võetud (kehaline karistamine on keelatud 60-s riigis) ning oli ka Eestis veel nõukogude ajal ja 90-ndatel aktsepteeritud. Paljud lapsevanemad jäljendavad lapsevanematena ka seda, kuidas neid kasvatati, mistõttu on need arusaamad visad muutuma. Kuivõrd aga lapseeas füüsiline „paika panemine“ võib mõjutada ka lapse arusaamu füüsilisest „korrale kutsumisest“ täiskasvanueas, on oluline et ka hoiak laste füüsilisse karistamisse muutuks taunitavamaks ning seega saaks murtud vägivalda taastootev ahel.

Kasutatud kirjandus

Collier, C. N., & Raney, T. (2018). Canada's member-to-member code of conduct on sexual harassment in the house of commons: Progress or regress? . Canadian Journal of Political Science, 51(4), 795-815. , p. doi: https://doi.org/10.1017/S000842391800032X.

Gregory, A. (2022, veebruar 16). One in four women experience domestic abuse before 50 – study. The Guardian.

Wood, J. (2018, oktoober 25). World Economic Forum. Retrieved from Children are safer in countries that have banned smacking: https://www.weforum.org/agenda/2018/10/countries-that-ban-smacking-are-safer-places-for-children-to-live/ 

World Health Organization. (2022, oktoober 6). Retrieved from Preventing intimate partner violence improves mental health: https://www.who.int/news/item/06-10-2022-preventing-intimate-partner-violence-improves-mental-health 

[1] Helilooja Olav Ehala ja sõnade autor Juhan Viiding