Ehkki naistepäev sai alguse võrdsete õiguste ja vabaduste eest kõnelemisest, paremate töötingimuste nõudmisest ning naiste muredele ja probleemidele tähelepanu juhtimisest – seda on seostatud juba 1848. aasta reformidega Ameerikas –, on naistepäeva algne mõte tihtipeale varju jäänud ning naistepäeva seostatakse praeguseks paraku vaid naistele sel päeval lillede kinkimisega. Naistepäeval on paslik tulla tagasi päeva algse idee juurde ja kõnelda sellest, mis tänases ühiskonnas naiste jaoks olulisel kohal on. Teemat avab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi võrdõiguslikkuse poliitika juht Lee Maripuu.
Puudutaksin alustuseks põgusalt võrdse palga päeva. Naistel sai nii-öelda aastapalk täis alles sel nädalal - kas palgalõhe taga on tööandjate otsused, iganenud poliitikad, aspekt, et valdav osa lastega seonduvast on naiste õlul, või veel midagi? Mida me ühiskonnas selle muutmiseks teha saame?
Palgalõhet põhjustavad kõik nimetatud asjad. Palgalõhe on väga hea ebavõrdsuse näitaja, sest siia jooksevad kokku erinevad soolise ebavõrdsuse murekohad, mis lõpuks naiste madalamas palgas väljenduvad.
Poliitika kujundamises saab siin palju ära teha. Pöörame suurt tähelepanu sellele, kuidas vähendada naiste ja meeste koondumist väga erinevatesse ametitesse, mis on üks palgalõhe põhjustajaid. Peagi valmib näiteks põnev uuring, mis vaatab meeste kogemust hariduse, tervise ja heaolu valdkonnas õppijate ja töötajatena. Soovime välja selgitada peamised takistused, miks poisid ja mehed sinna ei jõua või sealt lahkuvad. Samuti teeme koostööd töötukassaga, et sealsed spetsialistid oskaksid karjäärinõustamisel paremini soolisi stereotüüpe märgata.
Kuna palka maksab tööandja, on tema roll väga oluline. Esiteks võiks kõik tööandjad vaadata üle oma palgasüsteemid. Alustuseks tasuks mõelda selle üle, kas ametikohad organisatsioonis on hinnatud võrreldavatel alustel või sõltub palk ja selle tõstmine ainult küsijast. Järgmiseks tuleks analüüsida palku ka selle pilguga, kas sarnast tööd tegevate naiste ja meeste vahel on põhjendamatuid erinevusi.
Eestis on keskastme juhtide seas palju naisi, aga tipus see-eest väga hõredalt. Kui juhtkonna koosolekul ringi vaadates tundub, et kõik üheksa inimest on umbes samas vanuses mehed, siis tasuks vaadata ka korrus allapoole ja endalt küsida, miks kompetentsed naised sealt kõrgemale pole jõudnud. On seal taga näiteks mehi soosivad värbamis- ja edutamistavad, naiste töö- ja pereelu ühitamise mured või stereotüüpne valearvamus, et naised nagunii ei saa või ei taha vastutust võtta?
Naistepäev kutsuti ellu selleks, et naiste õigusi rohkem pildis hoida, paraku on see aspekt ajas tihti kõrvale jäänud ning juttu on vaid lilledest ja õhtusöökidest. Mis on need murekohad, millele palgalõhe kõrval veel aktiivselt tähelepanu peaks pöörama?
Jah, üldiselt mujal maailmas pööratakse naistepäeval tähelepanu just naiste olukorrale ja ebavõrdsuse valukohtadele. Alates palgalõhest kuni naistevastase vägivallani. Kui mõelda sellele, kas naised eelistaksid kord aastas naistepäeva puhul lillekimpu või terve aasta vältel õiglast palka, siis ma arvan, et nad valiksid viimase.
Väga oluline teema on Eestis tasustamata koduse hooletöö küsimus. Teame ju, et naised kulutavad meestest rohkem aega nii kodutöödele kui laste eest hoolitsemisele. Eestis on lisaks pikk ja hästi paindlik vanemahüvitis. Seda võiksid isad palju rohkem kasutada. Siiani kasutavad vanemapuhkuse võimalusi peamiselt naised, sest nii on justkui kombeks. Samas näitab Põhjamaade kogemus, et on võimalik ka teisiti.
Nii Soomes kui Rootsis on tavaline, et lapsega kodus olemise aega isade-emade vahel jagatakse. Ka tööandjad saavad toetada isade vanemapuhkusele jäämist, seda esile tõstes ja soodustades. See aitaks ka mehi endid, sest nii tekib isal tugevam side lastega, mis väljendub ka paremas vaimses ja füüsilises tervises.
Väga tihti tuleb naiste õigustest kõneledes rinda pista ka negatiivse alatooniga - mõnedes ringkondades on «feminist» siiamaani sõimusõna. Mida feminism aga tegelikult tähendab?
Feminist on inimene, kes peab oluliseks naiste ja meeste võrdsust. Nii lihtne see ongi. Ma arvan, et suur osa meist nõustub sellega, et naistel ja meestel peaksid olema elus samad võimalused ja õigused, kuigi nad võibolla ei tihka end feministiks nimetada. Eks selle sõna tugev laeng tuleb sellise maailmavaate vastuolust ühiskonnas kehtivate sõnastamata normidega. Samas ilma 100 aasta taguste naisõiguslasteta ei oleks paljude riikide naistel seni näiteks valimisõigust, mida peame tänaseks iseenesestmõistetavaks.
Feminism on hea vaatenurk, et märgata kohti, kus inimese sugu määrab hästi kitsalt ära tema valikud ja koha ühiskonnas. Näiteks peavad feministid oluliseks naiste võrdset osalemist poliitikas ja otsustamises. Pööratakse tähelepanu naiste tasuta või madalalt makstud hoolitsemise tööle nii kodus kui ühiskonnas laiemalt.
Tahaksin lisaks välja tuua sedagi, et ajalooliselt on just feministid tähelepanu pööranud ka meeste õigustele. Kasvõi meeste õigusele võtta võrdselt vastutust laste eest ja vanemapuhkusele jääda.
Kas võib väita, et naisliikumine pole Eesti kontekstis sugugi uus asi ning Eesti vabariigi algusaastatel ja ka enne seda olid naised väga teadlikud oma võimalustest ja julgesid enda õiguste teemal sõna võtta?
Jah, võib nii väita küll. Eesti naisliikumise algus läheb kokku ärkamisajaga. Toona oli üks väljapaistvamaid tegelasi Lilli Suburg, kes oli oma ajast üsna ees. Suburg andis välja ajakirja Linda, kus käsitles naise osa ühiskonnas ja kutsus aktiivseid naisi esile astuma. On tore, et Eesti Pank annab järgmisel aastal välja ka Lilli Suburgile pühendatud meenemündi.
Ka sõdadevahelises Eestis oli väga äge naisliikumine. Igas linnas ja alevis oli oma naisselts, kes naiste õiguste eest seisis. Juba enne Eesti vabariigi väljakuulutamist osalesid naised ajutise valitsuse töös ning korraldasid naiskongresse. Avaldati ajakirja Naiste Hääl, kus võeti sõna poliitilistel teemadel.
Lisaks teavad vahest vähesed huvitavat fakti, et abielunaistel ei olnud sõdadevahelisel ajal Eestis õigust vara omada. Kehtis tsaariaegne perekonnaseadus, nii et naised olid põhimõtteliselt oma abikaasade eestkostetavad. Uue seaduse kirjutamiseks tõlgiti Skandinaavia perekonnaseadusi, astuti ülikooli juurat õppima, kirjutati kokku uus eelnõu, aga tolleaegsed ministeeriumihärrad ei tahtnud naistele majanduslikku iseseisvust anda. Selle vastu võideldi häälekalt kuni vaikiva ajastuni.
Kes satub Tallinnasse, siis Vabamus on veel 10. märtsini avatud näitus «Välja ahju tagant!», mis annab väga huvitava ülevaate Eesti naisliikumise ajaloost.
Mismoodi suunata tähelepanu murekohtadele ja kuidas kõneleda võrdsetest võimalustest ja õigustest ühiskonnas, kus naised peavad oma koha eest rohkem vaeva nägema?
Kõige paremini saab vahest kasvatada hea eeskujuga. Oluline on, kuidas asjadest lastega rääkida, milline on kodune dünaamika. Kõik täiskasvanud inimesed võiks kodus võtta võrdselt vastutust ja mitte käsitleda naisi koduste projektijuhtidena, kes peavad teadma, kas piima on, kus on teiste sokid või mida õhtuks süüa saab. Tegelikult on kodused tööd võrdselt kõigi kodus elavate pereliikmete asi.
Õpetajad peaksid samuti oskama märgata, kuidas me märkamatult suuname poisse ja tüdrukuid erinevate hobide ja ametite suunas.
Näiteks koolidel on kohustus anda õpilastele valida, millistes tööõpetuse tundides nad osaleda soovivad. Siiski on liigagi palju koole, kes pakuvad endiselt tüdrukutele ja poistele täiesti erinevaid tunde: tüdrukud kokkama ja heegeldama, poisid puutööd tegema ja meisterdama. Tegelikult võiks aga ju kõik selgeks saada, kuidas nööpi ette õmmelda ja akutrelli käes hoida.
Oluline on ka poiste kaasamine soo ja võrdsusega seotud teemade arutamisse. Näiteks seksuaalse vägivalla puhul keskendutakse praegu tüdrukute õpetamisele, kuidas ennast kaitsta - valva baaris oma jooki, ära mine üksi pimedale tänavale. Tegelikult tuleks ohvrite manitsemise asemel hakata poistele juba varakult õpetama seda, kuidas mitte olla vägivaldne, austada teiste ja enda keha.
Uuringud näitavad, et tüdrukud peavad soolist võrdsust palju olulisemaks kui noormehed. Kurval kombel on siin käärid ajaga suurenenud. Näiteks on poiste suhtumine muutunud tagurlikumaks naiste osalemise suhtes poliitikas.
24 protsenti Eesti poistest leiab, et naised peaksid jääma poliitikast kõrvale. Oma vaadete poolest meenutavad Eesti noormehed pigem Balkani maade ja Ida-Euroopa eakaaslasi, tütarlaste mõttemaailm sarnaneb aga rohkem Põhjala riikide noorte omaga. Seega on hästi oluline suurendada ühiskonnas tervikuna austust ja empaatiat. Seda, et lugupidamist väärivad kõik inimesed, olenemata soost, vanusest või varandusest.
Samuti võiks nii kool kui pere julgustada lapsi tegema ka ebatüüpilisi asju. Erinevatest stereotüüpidest ja rangetest raamidest kammitsemata inimesed on loomingulisemad. Lastel on vabam ja mõnusam elu, kui nende eluvalikuid ei piira kitsad soopõhised kastid, et poisid või tüdrukud nii ei tee. Kõike võib teha.
Intervjuu ilmus 8.03.2024 Virumaa teatajas.