Esimesest rahvusvahelisest naistepäeva tähistamisest möödub täna juba 111 aastat - hoolimata sellest, et tänapäeva naistel on oluliselt suuremad õigused ja senisest paremad võimalused nii tööelus, hariduse omandamisel kui teistes ühiskonnaelu valdkondades osalemisel, ei ole sooline ebavõrdsus ka aastal 2022 kuhugi kadunud.
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise juured ulatuvad 20. sajandi algusesse, mil naised üle maailma tulid tänavale, et nõuda omale paremaid töötingimusi, paremat palka ning naiste valimisõigust. 1910. aastal tegi Saksa Sotsiaaldemokraatide partei liige Clara Zetkin rahvusvahelisel naissotsialistide konverentsil Kopenhaagenis ettepaneku tähistada naiste õiguste eest seismise päeva rahvusvaheliselt. Esimesed riigid, kus seda päeva ametlikult peeti, olid Austria, Taani, Saksamaa ja Šveits: aastal 1911 tuli nendes riikides naistepäeva puhul tänavaile marssima kokku üle miljoni naise, nõudes naistele valimisõigust ja diskrimineerimise lõpetamist. ÜRO andis oma heakskiidu naistepäevale 1975. aastal, mille maailmaorganisatsioon oli kuulutanud naiste aastaks ja mis omakorda oli algatuseks 1985. aastani kestnud naiste kümnendile. Naistepäeva tähistamise põhjustena nimetas ÜRO peaassamblee naiste aktiivse osavõtu olulisust rahu ja sotsiaalse progressi kindlustamisel ning inimõiguste ja põhivabaduste tagamisel. Toona ära märgitud põhjused on jätkuvalt igati ajakohased ka tänasel päeval.
Aja jooksul on naised endale välja võidelnud valimisõiguse, paranenud on töötingimused ning võimalus teha karjääri erinevatel senini meeste poolt domineeritud elualadel. Sooline ebavõrdsus ei ole aga sellegipoolest kuhugi kadunud: Eesti on meeste ja naiste vahelise võrdsuse näitajate poolest Euroopa Liidu riikide tagumises pooles (EIGE soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi on Eesti 18. kohal) ja palgalõhe, kuigi viimase kümne aastaga jõudsalt vähenenud, on jätkuvalt Euroopa suurim. Sooline ebavõrdsus ei ole aga probleem, mille puhul oleks põhjendatud alust loota, et see ajapikku iseenesest laheneb. Kuigi juba enne Covid-19 pandeemiat oli naiste kanda suurem osa tasustamata kodutöödest, sealhulgas laste kasvatamine ning vanemate pereliikmete eest hoolt kandmine, siis 2019. a lahvatanud kriis on soolist ebavõrdsust tasustamata kodutööde osas viimastel aastatel veelgi suurendanud. Selle tulemusel on naiste töö ja pereelu tasakaal Eestis viimastel aastatel olnud suurema löögi all kui meestel ning meestest rohkem on kannatanud ka naiste vaimne tervis. Peale koduste tööde koormuse ebavõrdse jaotumise, on valitsuste kriisi ajal võetud meetmed Euroopas suurendanud soolisi lõhesid (naiste kahjuks) ka tööhõives ning majandusliku kindlustunde osas laiemalt. Ebavõrdsuse vähenemiseks on vaja teadlikult ja järjepidevalt arvestada soolist aspekti nii poliitikate kujundamisel ja otsuste tegemisel.