Sooline võrdsus

Sooline võrdsus üldhariduses tähendab võrdset juurdepääsu kõikidele üldharidusastmetele ja -valdkondadele, mis peaks looma kõigile tüdrukutele ja poistele võrdsed võimalused saada formaalset ja mitteformaalset haridust. Sooline võrdsusüldhariduses tähendab ka seda, et lisaks samale õppekavale ja samade ainete õppimisele kasutatakse selliseid õppemeetodeid ja -materjale, mis on vabad soostereotüüpidest ja stereotüüpsetest soorolliootustest ning arvestatakse erinevustega kõigi õpilaste individuaalsetes õpistiilides.

Juurdepääs haridusele ei ole üksnes lasteaedade ja koolivõrgu piisavuse ja füüsilise ligipääsetavuse küsimus, oluline on see, et tüdrukud ja poisid neid võimalusi tegelikult saavad kasutada või kasutavad. 

Ebavõrdsus haridus- ja koolitussüsteemides, mille tagajärjeks võivad olla kehvad õpitulemused, koolist väljalangemine või varane koolist lahkumine, viib suurte sotsiaalkuludeni tulevikus.

Haridussüsteemi soolise võrdsuse hindamiseks ja mõõtmiseks arvestatakse kvantitatiivsete andmete alusel nais- ja meessoost õpilaste tegelikku osalemist haridussüsteemis, aga ka ainekursustes, huvialategevustes, hinnatakse, kas õppesisu põlistab soorolle ja esitab infot, kasutades soostereotüüpe jms. Erinevuste ilmnemisel tuleb jõuda selgusele, miks näiteks poisid osalevad huvialaringides vähem kui tüdrukud ja milliste huvialade puhul on üks soorühm ülekaalus, ning mõelda, mida tuleks teha, et võimalused oleksid tasakaalus. 

Soolist aspekti tuleks arvestada eraldi kõigi tasandite haridussüsteemides, kusjuures võtta arvesse gruppide vajadusi, kes võivad langeda mitmese diskrimineerimise ja kiusamise ohvriks, sealhulgas arvestades puudega inimeste ning LGBTI inimeste ning tõrjutud kogukondadest pärit inimeste vajadusi.

Võrdsed võimalused haridusprotsessis tähendavad, et

• alus, alg- ja põhihariduses õpivad tüdrukud ja poisid sama õppekava alusel ja samu aineid, saavad samu kogemusi ja oskusi ning neile esitatakse ühesuguseid nõudmisi ja soostereotüüpidest vabu ootusi;
• tütarlaste ja poiste vahel ei ole suuri erinevusi gümnaasiumi õppesuundades ja valikkursuste valikutes;
• kasutatakse selliseid õppemeetodeid ja -materjale, mis on vabad soolistest stereotüüpidest, eelkõige aegunud soorollidest;
• arvestatakse individuaalsete erinevustega õpilaste õpistiilides (individualiseeritus) ja püütakse toetada mitmesuguse mehelikkuse ja naiselikkuse väljaarenemist.

Soolisest võrdsusest haridustulemustes ühiskonna tasandil saab rääkida siis, kui

• haridustee pikkus ja akadeemiline kvalifikatsioon ei erine oluliselt erialati sugude kaupa;
• hariduse kõrval on naistel ja meestel omandatud võrdne staatus ja karjäärivõimalused tööturul, ettevõtluses, otsustusprotsessides osalemises, majanduslikus sõltumatuses, töö- ja pereelus vastutuste ja kohustuste jagamisel jms;
• haridusvaldkonna töötajate hulgas on võrdsel hulgal naisi ja mehi kõigil haridusastmetel.

Haridusvaldkonna asutuste – lasteaedade ja koolide, neid administreerivate üksuste – tasandil tähendab sooline võrdõiguslikkus

• soolist tasakaalu kõigis haridustöötajate rühmades ja kõigil astmetel;
• nais- ja meestöötajate võrdset väärtustamist, sh nende töö tasustamisel;
• demokraatlikku ja õiglast organisatsioonikultuuri;
• naiste ja meeste, poiste ja tüdrukute vastandamise ja erineva väärtustamise vältimist.

Eesti riik peab tagama kõikidele inimestele võrdsed võimalused saada võimetekohast kvaliteetset haridust. Samas eksisteerib hulk sotsiaalseid, keelelisi ja soolisi, aga ka majanduslikke ja regionaalseid barjääre, mis neid võimalusi piiravad. Endiselt on probleemiks erivajadustega lastele ja noortele võrdsete haridusvõimaluste tagamine. Täiendus- ja ümberõpe ei jõua sageli seda vajavate sihtgruppideni. Vaatamata paranemistendentsidele on Eestis koolist väljalangevus endiselt suur. 

Selleks, et poiste ja tüdrukute / naiste ja meeste olukorra erinevusi näha, objektiivselt hinnata ja muuta, kasutatakse soopõhist statistikat, mis peaks kummutama väärkujutlused ja andma tõese pildi tegelikust olukorrast. Soo kategooriat kasutataksegi selleks, et sotsiaalseid protsesse ja struktuure nähtavaks teha, sest sugu määrab paljuski selle, kuidas inimese elu on individuaalsel, perekondlikul ja sotsiaalsel tasandil määratletud. 

Uuringutest on selgunud, et ühiskonnas kehtivad soostereotüübid juhivad tüdrukuid ja poisse valima soole sobivaks peetavaid elustrateegiaid, käitumisstiile, suhteid teistega ning võivad kitsendada haridusvalikuid ja võimalusi elus ning pärssida annete ja huvide väljaarendamist.

Soostereotüüpide abil võetakse omaks soolisusega seotud müüdid, näiteks müüt, et naistele ja meestele sobivad erinevad töö- ja tegevusalad. Nüüdisajaks väljakujunenud tööjaotusel ei ole aga bioloogilist ega geneetilist alust – see on sotsialiseerimise tulemus ja peegeldab fakti, et poisse ja tüdrukuid kasvatatakse erinevalt. Sotsiaalsete sooliste erinevuste ja ebavõrdsuse taastootmine toimub ühiskonnas, mõjutatuna arvukatest teguritest. 

Riiklike hariduspoliitikasuundade kujundamine eeldab rahvusvaheliste haridusnäitajate võrdlemist ja haridusstatistikat, mille alusel saab hinnata, milline hariduskorraldus tagab paremaid tulemusi. 

Soolised lõhed koolist väljalangevuses

Kõigis kooliastmetes kokku on õpingute katkestajate hulgas poisse ja tüdrukuid enam vähem võrdselt (Statistikaamet 2019). Oluliselt rohkem poisse kui tüdrukuid on 7.– 9. klassis õpingute katkestajate hulgas (2019. aastal 270 poissi ja 158 tüdrukut).

Madala haridustasemega mitteõppivaid mehi on enam kui naisi. Madala haridustasemega mitteõppivate 18–24-aastaste meeste osakaal 2019. aastal oli 12,7% ja naiste osakaal 6,9%.

Õpingute katkestamise põhjustest ja varase haridustee katkestamise vähendamiseks kavandatud meetmetest loe lähemalt Haridus- ja Teadusministeeriumi uuringust: Valk, A. (2016). Madala haridustasemega noored.

Soolised lõhed haridustee pikkuses

Kui vaadata haridustee pikkust kui ühte hariduse indikaatorit, on Eestis kaheks suuremaks ebavõrdsuse allikaks lisaks sotsiaalmajanduslikule staatusele just sugu ja kodune keel. 

Perekondlik ja kodune taust (vanemate haridus ja raamatute arv lapsepõlvekodus), kodune keel ja sugu lisavad haridusele laias laastus ühe aasta või võtavad selle ära. Näiteks õpib kahe põhiharidusega vanema poeg eesti keelest erineva koduse keelega peres, kus on vähe raamatuid, ca 5 aastat vähem kui eesti koduse keelega tüdruk, kelle mõlemad vanemad on kõrgharidusega ja kelle kodune õpikeskkond on soodne (palju raamatuid). (Valk, Silm 2015, 104). 

Keskmiselt õpivad naised meestest 0,7 aastat kauem.

Soolised lõhed õpitulemustes

PISA (Program for International Student Assessment) on Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) rahvusvaheline õpilaste õpitulemuslikkuse hindamisprogramm, mis mõõdab 15-aastaste õpilaste teadmisi ja oskusi kolmes valdkonnas: matemaatikas, funktsionaalses lugemises ja loodusteadustes. PISA tulemused annavad objektiivse võrdluspildi Eesti ja teiste riikide põhihariduse taseme kohta.

PISA 2018 tulemused Eestis

• Poiste lugemistulemused on kehvemad kui tüdrukutel, kuid vahe tüdrukute tulemusega on vähenenud 44-lt punktilt 30,7-le, paranenud on nii poiste kui ka tüdrukute tulemused. Poisid loevad rohkem siis, kui nõutakse või siis, kui neil on vaja hankida teavet millegi kohta. Tüdrukutel on lugemine rohkem hobiks ja neile meeldib teiste inimestega raamatutest rääkida. Oma lemmikhobiks peab lugemist 44,8% tüdrukutest, aga vaid 17,8% poistest.
• Poiste ja tüdrukute keskmised tulemused matemaatikas (528 ja 519 punkti) erinevad statistiliselt oluliselt. Poiste edumaa tüdrukute ees tekib poiste suuremast osakaalust 5. ja 6. saavutustasemel.

PISA testis on üks õppeaasta võrdsustatud 39 punktiga, seega 30,7-punktiline vahe poiste ja tüdrukute lugemistulemustes näitab, et poisid on tüdrukutest maha jäänud umbes 80% õppeaasta mahust. 

Loodusteaduste tulemuses edestasid tüdrukud poisse 5 punktiga, mis on statistiliselt oluline erinevus. Varasemates PISA uuringutes ei ole Eesti poiste ja tüdrukute keskmise loodusteaduste tulemuse vahel statistiliselt olulist erinevust esinenud.

Loe lähemalt PISA uuringust.

Soolised lõhed huvi- ja erialavalikutes

PISA 2018 uuringust selgus, et

• peaaegu viiendik ehk 19% Eesti poistest soovib töötada IKT spetsialistina, kuid tüdrukute seas on huvitatuid ainult 2%;
• tüdrukud näevad ennast sageli töötavat juuksuri või muu iluteenindajana (5%), siis poisid ehitaja (4%), sportlase (4%) ja automehhaanikuna (3%). Psühholoogi ametist on huvitatud peamiselt tüdrukud (6%), poisid nimetasid seda väga harva. Firma või ärijuhina soovib töötada 5% tüdrukutest ja 7% poistest.

Poiste seas on kõige populaarsem huvitegevuse valdkond sport (kõigist osalustest 62%). Tüdrukute seas on võrdselt kõige populaarsemad valdkonnad sport (kõigist osalustest 39%) ning muusika ja kunst (kõigist osalustest 38% vs.poiste osalustest 17%).

Soolised lõhed õpetajate koosseisus

Tasakaalustatud haridusmaastikule on vaja nii mees- kui ka naissoost õpetajaid. Meesõpetajate mõju on noorte arenguks samavõrd oluline kui naisõpetajate oma. Meeste suurem kaasamine haridusmaastikule aitaks ehk leevendada üleüldist õpetajate puudust ning tagada Eesti hariduse kvaliteedi tulevikus. 

Eesti õpetajatest moodustavad 83,8% naised. Koolijuhtide hulgas on naisi oluliselt vähem – 56,6% (TALIS 2018). Statistikaameti andmetel on kõrgkoolis hariduse õppevaldkonnas õppivate meeste osatähtsus 9%. Õppekavarühmade lõikes erineb meeste osatähtsus 1%-st (koolieelikute õpetajad) kuni 17%-ni (aineõpetajad). 

Eesti üldhariduskoolides on meesõpetajate osatähtsus Euroopas viimaste seas.