Hiljutine soolise võrdõiguslikkuse monitooring näitab, et Eesti noored üldiselt hindavad sooliselt võrdset ja vähemuste osas sallivat ühiskonda.  Muret tekitav on aga see, et noorte meeste ja naiste vahel on hoiakutes suured käärid. Noored naised paistavad silma soolist võrdõiguslikkust soosivamate hoiakutega kui nendega samas vanusrühmas mehed. Eriti paistavad sellised arvamuste lahknevused silma hoiakutes, mis puudutavad rollijaotusi koduses elus.

Järgnev artikkel vaatleb monitooringute andmete põhjal noorte, keda siinses artiklis on defineeritud 15-29-aastastena, hoiakuid ja nende muutusi ajas soolise tasakaalu küsimuste kohta peresuhetes ja poliitikas. Samuti saab artiklist teada, kuidas suhtuvad selles vanuses noored lähisuhtevägivalla küsimustesse ning millised on nende arvamused seksuaal- ja soovähemustesse.

Tasakaal koduses sfääris

Võrreldes eelnevate aastate soolise võrdõiguslikkuse monitooringuid tänavusega, näeme, et noorte meeste hoiakud kodu, peret ja suhteid puudutavates küsimuses on kohati muutunud isegi patriarhaalsemaks. Näiteks väite puhul „suurema osa kodutöödest peaks tegema see abikaasa (elukaaslane), kellel on teisega võrreldes väiksem palk“ on 2021. aastal noormeeste seas tähelepanuväärselt väiksem osakaal mittenõustujaid (ehk neid kes valisid loetletud väidetele vastusvariandi ’üldse ei ole nõus’ või ’pigem ei ole nõus’). Kui 2021. aasta monitooringule kogu elanikkonna vastanute seas oli mittenõustujate osakaal 87%, siis noormeeste puhul on see 78%. Siinkohal on oluline nentida, et mittenõustujate määr on noormeeste puhul ka madalam kui meessoost vastanute keskmine (mis oli 85%).  Lisaks on peresiseseid suhteid puudutavate väidete puhul täheldatav suurem sooline polariseeritus arvamuste osas - kui väitega „suurema sissetulekuga pereliikmel peaks olema peres ka suurem otsustusõigus“ ei nõustunud 96% 15-29-aastastest naistest, siis noormeeste puhul on sama näitaja 80%.

Joonis 1. Sooline tasakaal peresuhetes.

81% kogu Eesti elanikkonnast nõustub, et mehed peaksid osalema praegusest rohkem laste hoidmises ja kasvatamises. Üldiselt on see näitaja püsinud üpris samal tasemel alates 2009. aastast. 15-29-aastased noored on võrreldes varasemaga hakanud seda väidet rohkemgi pooldama. Silma hakkab, et eriti on kasvanud just noorte naiste ootus, et mehed laste eest hoolitsemises suurema vastutuse võtaksid – kui 2016. aastal leidis 76% noortest naistest, et mehed peaksid rohkem laste hoidmises ja kasvatamises osalema, siis 2021. aastal leiab nii 94% selles vanuses naistest. Noormeeste arvamus on võrreldes 2016. aastaga jäänud 2021. aastal samale tasemele (78% ja 77%).

Joonis 2. Väitele “Mehed peaksid osalema praegusest rohkem laste hoidmises ja kasvatamises” 'täiesti nõus' või 'pigem nõus' vastanute osakaal (%). Soolise võrdõiguslikkuse monitooringud 2009-2021. a.

Naiste osalus poliitikas

Nii noorte naiste kui ka meeste hoiak naiste osaluse kohta erinevates poliitilistes institutsioonides on progressiivsem kui keskmiselt Eesti ühiskonnas. Märkimisväärselt eristuvad just noored naised, kes võrreldes kõikide monitooringu küsitlusele vastanutega pooldavad kõikidel tasanditel peaaegu kaks korda enam soolist tasakaalu (vt Joonis 3). Üle poole naistest toetab soolist tasakaalu erinevates otsustuskogudes, samaealiste meeste seas on toetus küll selgelt alla poole, kuid siiski kõrgem kui üldises elanikkonnas.

Joonis 3. Sooline tasakaal poliitilisel tasandil ja tippjuhtide seas, 2021. a. väitele “Erineva tasandi poliitikute ja juhtide seas peaks olema sooline tasakaal, st kummagi soo esindajaid vähemalt 40%” jah vastanute osakaal (%).

Kui 15-29-aastased naised on üldjuhul aastate jooksul toetanud naiste suuremat osakaalu, siis noormehed on pigem silma hakanud hoiakuga, mis pooldab keskmisest vähem naiste osakaalu suurendamist erinevatel poliitilistel tasanditel.

Joonis 4. Naiste osakaalu pooldamine poliitilistel tasanditel aastatel 2009-2016

Paraku ei ole eelnevate aastate (2009-2016) tulemuste pinnalt võimalik järeldada, kas noorem põlvkond on viimastel aastatel muutunud soolist tasakaalu pooldavamaks erinevatel poliitilistel tasanditel või mängib siin olulist rolli ka küsimuse asetus, kuna 2021. aastal ei küsitud naiste osakaalu suurendamise kohta, vaid seda, kas kummagi soo esindajaid võiks olla vähemalt 40%.

Noormeeste toetus väitele, et  naiste osalemine poliitikas on vajalik erinevate huvide paremaks esindamiseks, ei ole viimase 8 aastaga kasvanud, pigem on see isegi mõningal määral vähenenud. 2013. aastal nõustus selle väitega (vastates täiesti või pigem nõus) 73% 15-29-aastastest noortest meestest ning 2021. aastal on sama näitaja 71%. Mõlema aasta monitooringu puhul on täheldatav, et noormehed on kogu elanikkonnaga võrreldes vähem seda meelt, et naiste osalemine poliitikas on vajalik erinevate huvide paremaks esindamiseks, samas kui 15-29-aastastest naistest ligi 90% nõustub, et naiste osalemine poliitikas on vajalik erinevate huvide esindamiseks.  

Lähisuhtevägivald

Lähisuhtevägivald on teema, mida on ühiskonnas viimastel aastatel üha rohkem käsitletud ning tänu sellele on ka kasvanud perevägivallakuritegudest teatamiste määr. 2016. ja 2021. aastal esitati monitooringu küsitluses kaks väidet abi- või kooselus elavate täiskasvanute füüsilise vägivalla kohta, mille puhul hinnati vastajate nõustumismäära. Nendeks väideteks olid: „On paratamatu, et abielus või kooselus mehed mõnikord oma naisi füüsiliselt „korrale kutsuvad““ ja „On paratamatu, et abielus või kooselus naised mõnikord oma mehi füüsiliselt „korrale kutsuvad““. Eelnevates monitooringutes oli nende küsimuste asemel vaid üks hinnatav väide - „Abikaasa (elukaaslase) füüsiline korralekutsumine on mõnikord paratamatu”. Kuigi nende küsimuste põhjal võib väita, et enamuse suhtumine lähisuhtevägivalda on tauniv (84-87%), on siiski veel arenguruumi, et saavutada selles küsimuses null-tolerants. Kuigi nii 15-29-aastaste naiste kui ka meeste seas on võrreldes 2016. aastaga kasvanud nende osakaal, kes vägivalda taunivad, ei ole see muutus märkimisväärselt suur. Jällegi saab täheldada, et 15-29-aastased naised taunivad sellist suhtumist oluliselt rohkem, kui samas vanusrühmas mehed. Naistest on mõlema väitega mittenõustujaid vastavalt 90% ja 89% ning meeste puhul 85% ja 84%. (vaata täpsemalt Joonis 1).

2021. aastal uuriti monitooringus esmakordselt suhtumist väitesse „On tavaline, et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi“. Võib öelda, et tegu on provokatiivse väitega, kuna uuringutele tuginedes ei ole valesüüdistuste esitamine selles valdkonnas rohkem levinud kui teistes kuriteoliikides. On tõestatud, et ahistamise ja seksuaalse vägivalla kohta esitatakse valesüüdistusi ligikaudu 2–8% ulatuses kõikidest esitatud süüdistustest, mis on samasugune osakaal nagu kõikide kuriteosüüdistuste seas (Collier & Raney, 2018). Siinkohal eristuvad noorte hoiakud märkimisväärselt vanemate vanusrühmade omadest ning võib järeldada, et noored seda teemat ei alahinda. Kui kõikide monitooringule vastanute puhul nõustub selle väitega 38% ja mittenõustujaid on 36% (26% valis vastusvariandi „ei oska öelda“), siis noormeeste puhul on mittenõustujate määr 42% ning 15-29-aastaste noorte naiste puhul ei nõustu väitega suisa 73%. Siinkohal on täheldatav, et mida noorem vanusgrupp, seda vähem nõustutakse, et naised esitavad ahistamise ja vägivalla kohta valesüüdistusi.

Laste füüsiline karistamine on Eestis seadusega keelatud, kuid kahjuks leidub jätkuvalt selliseid lapsevanemaid, kes peavad füüsilist karistamist vajalikuks lapsekasvatuse osaks. Nagu siinne monitooring, näitas ka 2017. aastal läbiviidud „Lapse õiguste ja vanemluse monitooring", et laste füüsilist karistamist õigustatakse rohkem kui täiskasvanute vahelist vägivalda. Samuti selgus eelpool nimetatud monitooringust, et laste füüsilist karistamist pooldavad just rohkem need täiskasvanud (49% vs 29%), kes seda ise lapsena kogenud. Seega mõjutavad lapsepõlve mustrid väga ka tulevikku selles küsimuses. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringus küsiti arvamust väitele „lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu“. Kui täiskasvanute-vaheline füüsiline arveteklaarimine on suurema enamuse poolt saanud üldiselt tauniva hoiaku, siis ka siinsed tulemused näitavad, et suhtumine laste füüsilisse karistamisse on jäänud samale tasemele, mis aastal 2013 ehk 69% ei nõustu sellise väitega, kuid enam kui iga neljas (28%) nõustub. 15-29-aastaste puhul hakkab aga jällegi silma naiste ja meeste arvamuste lahknevus selles küsimuses. Kui 15-29-aastastest naistest 86% ei nõustu, et lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu, siis samas vanuses noormeeste puhul ei nõustu vaid 67% selle väitega. Vaadeldes (vt ka Joonis 1) ka eelnevate monitooringute tulemusi selle küsimuse ja sihtrühma lõikes, on täheldatav, et 15-29-aastaste noormeeste hoiak selle küsimuse osas on muutunud füüsilist karistamist pooldavamaks – kui 2013. aastal ei aktsepteerinud sellist karistamisviisi 74% noormeestest, siis 2021. aastal oli see osakaal 67%.

Seksuaal- ja soovähemustega igapäevaelus kokkupuutumine

Kui erinevate poliitiliste ja pereelu puudutavate küsimuste puhul ei ole hoiakutes märkimisväärseid muutusi toimunud ning mõneti on 15-29-aastaste naiste ja meeste hoiakud isegi enam sooliselt polariseerunud kui varem, siis suhtumine seksuaal- ja soovähemustesse on võrreldes kaheksa aastat varem tehtud monitooringuga oluliselt soosivamaks muutunud.

Võrreldes 2013. aastaga on üldiselt, kuid eriti noorte seas, vabamalt hakatud suhtuma näiteks sellesse, kui ajada ühiseid tööasju kolleegiga, kes kuulub LGBTQ kogukonda (lesbi, gei, biseksuaalse või transsoolise inimesega). Eriti paistab silma, et just noored naised on võrreldes 2013. aastaga muutunud palju toetavamaks (vt ka Joonis 5).

Joonis 5. Hoiakud seksuaal- ja soovähemustega koos töötamisele

Samasugust trendi võib täheldada ka teiste olukordasid kirjeldavate küsimuste puhul,. Näiteks väite puhul „Ma hääletaksin riigikogu/kohaliku omavalitsuse valimistel kandidaadi poolt olenemata sellest, et ta on gei lesbi või biseksuaalne inimene“ on võrreldes 2013. aastaga muutunud suhtumine märkimisväärselt. Kui 2013. aastal oli selle väitega mittenõustujaid rohkem kui nõustujaid (54% vs 40%), siis 2021. aastal nõustub väitega 65%. Ja 15-29-aastaste naiste ja meeste puhul ei näe suurem enamus (95% naistest ja 77% meestest) mingit probleemi selles küsimuses. Samuti on muutunud ühiskond palju avatumaks olukordades, kus oma laps sõbrustab seksuaalvähemusega. Ka noormeeste poolt on suhtumine küsimustesse, mis puudutavad geisid, lesbisid ja biseksuaale üldiselt soosiv. Samas mõnevõrra ettevaatlikumad ollakse olukordade puhul, mis kirjeldavad transsooliste inimestega kokkupuudet. Näiteks, kui 75% 15-29-aastastest noormeestest leiavad, et „Ma oleksin nõus sellega, et mu lapse sõber oleks gei, lesbi või biseksuaalne inimene“, siis olukorraga, kus lapse sõber oleks transsooline inimene, nõustuks 58% samas vanusrühmas noormeestest. Samas enamus noori naisi ei näinud eelnevalt mainitud olukorras probleemi.

Joonis 6. Hoiakud seksuaal- ja soovähemustega isiklikumale kokkupuutele

Kokkuvõtteks

Ilmselt on see läbi ajaloo nii olnud, et noored on oma vaadetes ja hoiakutes progressiivsemad ja avatumad, kui vanemate generatsioonide esindajad. Kuulus on ka J. Adamsi mõttekäik - “Kes pole noorena liberaal, sel pole südant ja kes pole vanana konservatiiv, sellel pole mõistust.” Kuigi viimane on pigem rahvafolkloori alla kuuluv väide ning hiljutine USA-s läbiviidud uuring näitas, et pigem jäädakse vähemalt poliitiliste hoiakute osas oma vaadete juurde ka pikemas perspektiivis, on nii oleviku, kui ka tuleviku mõttes oluline teada noorte hoiakuid.

2021. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu puhul hakkab silma, et noorte hoiakud on küll mitmetes valdkondades progressiivsemad kogu elanikkonna omadest, kuid selle vanusrühma naiste ja meeste hoiakutes on üldjuhul suured lõhed. Arvestades lähisuhtevägivalla probleemi suurust, on murettekitav, et 15-29-aastaste noormeeste puhul on vähem neid, kes taunivad laste füüsilist karistamist kasvatusmeetodina. Koduste tööde ja otsustusõiguse jaotuse küsimustes pooldavad noormehed ka keskmisest vähem soolist tasakaalu. Samas kogu küsimuste spektri puhul paistab silma, et 15-29-aastaste naiste hoiakud on võrreldes varasemate aastatega muutunud oluliselt feministlikumaks. Veelgi enam, 15-29-aastaste meeste hoiakud on mitmetes küsimustes patriarhaalsemad või vägivalda normaliseerivamad kui kogu elanikkonnal või meestel keskmiselt. Üle maailma on märgatud üha rohkem anti-gender ja incel liikumisi, mida iseloomustab paremäärmuslikkus, negatiivne hoiak feminismi ja soolise võrdsuse suhtes ning rassismi normaliseerimine, et koguda toetust natsionalistlikele, kultuurilistele, religioossetele või poliitilistele eesmärkidele. Nii on sagenenud rünnakud feministide ja LGBTQI kogukondade vastu. Kuigi eelnevalt toodud tulemuste põhjal ei saa kindlalt väita, et Eesti noored mehed oleksid mõjutatud anti-gender liikumistest, kuna näiteks suhtumised soo- ja seksuaalvähemustesse on paranenud, on oluline siiski jälgida trende. Suured lõhed naiste ja meeste suhtumises pereelusse, lähisuhtevägivalda, jne võivad tuleviku mõttes tuua kaasa palju probleeme – alates suurenenud koduvägivalla juhtumitest, lõpetades negatiivsete sündimusnäitajateni.